Valikuvõimalus uue ja vana vahel

Vaatamata kerkivatele kinnisvara-, ehitusmaterjalide, krundi- ja tööhindadele ei taha ehitusbuum sugugi vaibuda, pigem hoogustub veelgi. Majad ja krundid, mis tundusid mõned aastad tagasi maksvat liig soolast hinda, paistavad nüüd lausa võileivahinnaga kätte tulevat.

Vähemalt pealinnas ja selle lähiümbruses läheb kaubaks iga majaehituseks sobilik maatükk. Kui eelmisel aastal oli maja taga võsas veel vaikus, sest krunt juhtus olema arenduspiirkonna piiril, siis sel aastal võib seal vaikuse ja linnulaulu asemel hoopis kopamüra ja kopsimist kuulda. Isegi kümnemeetrist võsaviirgu ei raatsita uue ja vana ehitustandri vahele looduslikuks aiaks jätta, mine tea, muidu ehk jääb midagi naabri tegemistest tähelepanuta.

Kui Tartus ja Pärnus käib ka arendamine suure raginaga, siis väikelinnades on asi kohati sootuks nutune. Inimesed, kes kohalikku elu juhivad, ei osanud veel mõned aastad tagasi uneski näha, et tekib suurem huvi uusehitusteks sobivate kruntide vastu. Ja ka vanemate hoonete hinnad on äkitselt lakke karanud.

Ma ikka imestan nende inimeste vaprust, kes ostavad omale korrastamata, paarkümmend aastat vana, tihti vanemagi maja. Kus üldjuhul vajab uuendamist kõik: tuleb sisse vedada vesi ja kanalisatsioon ning teha elektritööd ja korrastada aed. Tihti jäävadki sellisel juhul eelmist hoonet meenutama pelgalt kiviseinad.

Ka võtab sellise maja värskendamine rohkemgi aega kui uue ehitus. Kui aga leppida kerge sanitaarremondiga, kolida kohe sisse ning jätta enamik töid tulevikku, tähendab see üldjuhul seda, et kui majale ükskord remondiga ringi peale saab, tuleb jälle otsast alustada.

Sellepärast tundubki parima võimalusena ehitada uus maja, vähemalt on teada, kus ja milliseid materjale on kasutatud. Ning kui ise ehitutööde juures aktiivsemalt osaleda, võib kindel olla, et soojustus seina ja torud ühendatud saavad.