Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Naiste valik
Läbimõeldud vastuse asemel tulevad pähe ebavõrdsuse kategooriad, mis ei jäta saladuseks, kes on õiglusetuse käes kannataja - loomulikult rahatu, koduhoidmisest ja lastekasvatamisest väsinud emaslind.
Tegelikult allutab reaalsus hoopiski isaslooma õela saatuse mängukanniks. On ju kirju kostüüm kulukas, lisaks hea märklaud röövloomadele ning päeva lõpuks jääb viimane sõna ikkagi kahvatule emaslinnule, kes ajab vastaspoole meeleheitlikele tegudele, valides, millise sulekasuka kandja talle lõpuks ikkagi rohkem sümpatiseerib. Emaslind on nagu hall kardinal. Arvate, et inimeste seas on olukord teine?
Siinkohal väärivad tähelepanu prillid. Täiesti tavalised, aga sellised, mis peale istudes katki ei lähe! Kolmveerand sajandit televisiooni on eksitanud miljoneid prille lugematute diivanite arvutute patjade vahele. Tavaliselt leiab uduse vaatega otsija need üles tagumiku abil, tundes otsimisväsinult sohvale langedes külje all raginat. Prillide ajaloost leiab Robert Klark Grahami, kes tuli mõttele asendada prilliklaas purunemise suhtes kindlama plastiga. Hädaliste tänu tõi Grahamile õige pea sisse rohkem miljoneid, kui tal endal vaja oli, ning ta otsustas rakendada oma vara ühiskonna hüvanguks.
Mõteldes korraks pähe allegoorilised prillid, näevad erinevad inimesed ühiskonnas erinevaid probleeme. Robert Graham nägi kõige teravamalt ühiskonna allakäiku. Põhjuseks pidas ta üleüldist intellektuaalse saamatuse paljunemist. Oma teadliku elu algusest peale oli ta tähele pannud, et ihaldatavad kodanikud ehk õigeid valikuid teinud ja selle kaudu ühiskonda edasiviivad indiviidid ei paljune piisavalt hästi. Näiteks oma väikeses kodulinnas jäi talle meelde, et arstil oli ainult üks laps, pankuril samuti, saeveski tippspetsialistil oli kolm, aga vaid üks neist abielus, linna rikkaim inimene oli lastetu, nii nagu ka ainuke linnakodanik, kes oli pääsenud Ameerika "Kes on kes?" tubliduse entsüklopeediasse. Pärast õpinguid töötas Robert optometristina ning pidi töö käigus külastama arvukalt arste üle kogu riigi. Selle kümmekonna aasta jooksul jäi talle taas kord silma, et suuremal osal arstidest oli üks, heal juhul kaks last.
Tasahilju vormus Roberti peas idee, kuidas ühiskonna areng saavutaks uue kvaliteedi, kui vaid motiveerida säravaid inimesi suurema pere loomisele. Esialgu teostumatuna näiv mõte jäigi taustale ja seda asendas purunemiskindlate prillide idee, mis oli ju samuti ühiskonnale kasulik. Tänu sellele, et viimane kandis erakordselt korralikku vilja, läks 1980. aastal pärast pikka vaagimist lõpuks töösse plaan rajada Nobeli preemia laureaatide spermapank. Klientidena nägi plaan ette lubada "poodi" vaid kõrge IQga, nn tarku naisi. Panga toel tärkav viljaliha asunuks peatama inimkonna mahakäimist.
Paraku selgus peagi probleem, mida rahaga ei ravi. Selleks oli lugupeetud laureaatide kõrge iga ja vitaalse doonorimaterjali nappus. Seemnepanka kogunes sugurakke kõigest kolmelt nobelistilt. Ainuke, kelle nimi teatavaks sai, oli transistori leiutamise eest Nobeli preemiaga austatud, kuid vanuse kasvades eluga pahuksisse läinud William Shockley. Väljavaade kiilaspäistest prillidega professoreid meenutavatest lastest ei olnud ka parim reklaam. Seetõttu pidi Graham pangavara kriteeriume revideerima ja lõpuks loeti sobilikuks kõrge IQ, kena ning sportliku välimusega edukad mehed, keda jäi tuleviku peres tähistama vaid värvikood. Ning peagi seisis ukse taga pikk järjekord lapsesoovijaid.
Ühel järjekordsel doonorite otsingu ringsõidul mööda USAd istus 90aastane Robert Graham päevatöö lõpuks oma hotellitoas sooja vanni, libises ja uppus. Mõne aja pärast uppus ka tema seemnepank. Selle ujutasid üle kliendid. Kvaliteetseid doonoreid aga nappis. Kuid miks jooksid targad naised spermapangale tormi? Mõned mehed ütlevad, et naisi huvitab vaid rahakott. Robert Graham viib mõtted sellele, et sedasinast rahakotti võiks otsida suguraku seest. Panga sulgemise päevaks oli "laenu" toel sündinud 217 last, kellest mõned keskmisest andekamad. Suurem osa neist olid siiski sama tublid nagu nende emad. Ka pered olid endiselt väikesed.
Kuid Grahami projektil oli üks ootamatu tagajärg, sealhulgas karjääri perele eelistanud edukatele naistele - kõik need lapsed olid väga oodatud. Ja just selleks valikuks peavadki mõnel paabulinnul olema kirevamad suled!
Autor: Kristjan Port