Paberist sündinud ehtekunst papjeemašee

Kadri klõpsab kõrvarõnga kõrvast ning selgitab rohelist maskikest peopesal hüpitades: "Ise tegin, papjeemašee."

Paberisse ja selles peituvatesse loomevõimalustesse armus Kadri EKA õpingute skulptuuritunnis. "Esimese tööna meisterdasin üleelusuuruses näo. Tehnika hakkas meeldima ning edasi katsetasin juba kodus," räägib ta.

Ja juhtuski, et noore paberikunstniku sõbrannad riburada järjekorda võtsid: paberist teokarp, mask või lilleke sobis isikupärase ehtena kaela riputamiseks liigagi hästi.

Lisaks esitles Kadri Kallaste oma loomingut ka moeturul ja eelmisel aastal näitusel Märka Märki ning mõtles hiljukesi päris oma näituse tegemisele. Tõsi, kui näituse aeg päriselt kätte jõudis, oli suur osa valminud loomingust juba laiali kingitud.

Uusi ei olnud muidugi raske teha - nii kipub minema, kui teed seda, mis meeldib.

Paljud olulised valikud sünnivad elus siiski juhuse kaasabil. "Juba põhikoolist peale tahtsin astuda EKAsse. Algul oli mul kinnisideeks sisearhitektuuri eriala, ent juhtus, et pärast jutuajamist Juhan Maistega leidsin end vast avatud restaureerimisosakonna üliõpilasena," meenutab Kadri. "Olin vist üldse esimene, kes tolle eriala vastu huvi tundis. Kursus kogunes aga imetore, eriala hakkas meeldima, enam ei tahtnud kuhugi üle minna."

Diplomitöö teemaks valis Kadri Kallaste papjeemašee ajaloo ja tehnika ning papjeemašeeobjektide restaureerimise. Praegu on ta Eestis ainuke, kes paberist meisterdamise võimalusi nii mitmekülgselt katsetanud on.

Kuigi papjeemašeest sisustusdetailide valmistamine näib tänapäeval väljasureva kunstina, ei taha Kadri Kallaste sellega nõus olla - väljasurevat kunsti tuleb lihtsalt pikkida uuenduslike ideedega, on ta veendunud. "Mu vanematekodu raamatukogutoa seintele teen kaunistused ise. Linnuriigi temaatika läbi põimununa taimeornamentidega. Tahan mängida ka valgusega. Üks sõber soovitas heligi juurde mõelda," laseb Kadri fantaasial lennata. "Paberist saab teha vägagi nüüdisaegset kunsti." Selle tõestuseks on praegugi Viini galeriis Combinat avatud isikunäitus, kus too paberist ehtekunst üles sätitud.

"Pean siiski enne reisi lennujaamast läbi minema ja ametnikele igaks juhuks selgitama, et valge pudrutaoline aine ehetes ei ole miskit keelatut. Tavaline paber hoopis. Mine sa muidu tea," muretseb Kadri enne ärasõitu. Õnneks lennujaamas siiski probleeme ei tekkinud.

Papjeemašee on termin, mida on kasutatud arvutul hulgal kolmemõõtmeliste paberist südamikuga objektide määratlemiseks. Selle kunsti nimetus võib olla eksitav, sest selle hääldamisel ja kirjutamisel esineb palju variante, nt prantsuspärane papier maché, inglisepärased paper mache, papier machie jne. Algne mõiste papier maché tähendab sõna-sõnalt tõlgituna mälutud paberit.

Vaatamata prantsuspärase kõlaga nimetusele pärineb papjeemašee Hiinast - paberi sünnimaalt -, esimesed kolmemõõtmelised paberist objektid valmisid just seal. Papjeemašeetehnikat kasutati kiivrite, turviste ja potikaante valmistamiseks, kerge ja habras alusmaterjal tugevdati mitmekordse lakikihiga.

Hiinast levis paberist esemete valmistamise tehnika Jaapanisse ja Pärsiasse, kus seda kasutati maskide ja muude rituaalsete objektide loomisel.

Alates 17. sajandist kuni tänapäevani valmistatakse kauneid papjeemašee-esemeid ka Indias Kashmiris, kus peale lihtsate pliiatsikarpide ja lambivarjude valmivad ka teekannud, kruusid, ripatsid, käevõrud ning sisekujunduses kasutatavad ehispaneelid.

Esimesed papjeemašeeretseptid Euroopas pärinevad 16. sajandi Prantsusmaalt, kus paberimassist valmistati nukupäid. Paar sajandit hiljem kogusid samas populaarsust mälestusesemeteks ja portreekarbikesteks maskeeritud nuusktubakatoosid, mille välispind oli kaunistatud rikkalike maalingutega. Prantsusmaal valmistati 19. sajandi alguses üleelusuuruseid inim-, looma- ja taimemudeleid.

Prantsusmaa eeskujul hakati papjeemašee-esemeid tootma 17. sajandil ka Inglismaal, kus valmistati väikesemõõtmelisi pildi- ja peegliraame ning seinalühtreid. Alates 1740ndatest arenesid papjeemašeetööstuses peaaegu samal ajal kaks selgelt erinevat haru. Esimene hõlmab arhitektuurseid ornamente, mida kasutati ruumide sisekujunduses, teine papjeemašee tööstusharu tegeles kergmööbli ja väikeste dekoratiivsete majapidamisesemete valmistamisega.

Kullatud või värvitud paberornamente oli raske eristada nii kips- kui ka puitdekoratsioonidest. Moodsaid kergest ja odavast materjalist dekoratsioone sai paigaldada lihtsamalt ning kiiremini kui varem kasutatud materjale, samuti sai neid interjööris vahelduse loomiseks tihti vahetada.

Papjeemašeemööbel oli enamasti kaetud paksu musta puuvaigust valmistatud või asfaldipõhise lakiga. Objektide pinda värviti ja kullati valikuliselt ning dekoreeriti pärlmutriga.

Prantsusmaalt ja Inglismaalt sisse toodud näidete eeskujul alustati papjeemašee-esemete valmistamist 1830ndatel ka Venemaal. Moskvast 38 km põhja pool asuvas Fedoskino külas meisterdatud esemed kaeti musta laki ning kirevate rahvuslike motiividega, objektide sisemus värviti tavaliselt kinaverpunaseks. Valmistatud objektidest olid kõige populaarsemad väikesed sahtlitega kirstud, kapid, laekad, peegliraamid, nuusktubakatoosid ja sigaretikarbid. Hilisemate maalitud kaunistuste seas oli ka portreesid ja maastikuvaateid.

Papjeemašee allakäik algas 19. sajandi lõpus, mil huvi selle tehnika vastu hakkas vähehaaval taanduma. Järgnenud sajandi alguseks kasutati papjeemašeed vaid mänguasjade, lihtsate majapidamisesemete ja teatrirekvisiitide valmistamiseks.

Võib vaid oletada, kuidas ja millal jõudsid esimesed papjeemašeest objektid Eestisse. Kõige tõenäolisemalt tõid taolisi esemeid Saksa, Prantsuse ja Itaalia reisidelt kaasa baltisakslased, vene päritolu perekonnad või rändkaupmehed.

Euroopas juba 18. sajandil võidukäigu teinud paberist lae- ja seinadekoratsioonide valmistamise mood jõudis Maarjamaale 19. sajandi alguses. Siis sai kaunistusi tellida näiteks Riia ja Peterburi kataloogidest. Et paber on kergelt töödeldav materjal, oli ka papjeemašeekaunistuste hind siinsele tellijale taskukohane.

Kõige rohkem on Eestis leiduvate papjeemašee-esemete seas nukke ja mänguasju, mis enamjaolt pärinevad 19. sajandi lõpust ja 20. sajandist. Peale nukkude ja mänguasjade võib Eestis näha ka üsnagi kurioosseid objekte, nagu Tallinna Kaarli kiriku suur kroonlühter või parun Ferdinand von Wrangeli vapp 19. sajandi lõpust.

19. sajandi lõpus populaarsust kogunud papjeemašeest arhitektuurseid interjöörikaunistusi võib vaadelda näiteks Suure-Kõpu mõisas Viljandimaal ja Uderna mõisas Tartumaal.

Suure-Kõpu mõisa papjeemašeekaunistused pärinevad 20. sajandi algusest. Nood viimased mõisaaja neorenessansi stiilis lisandid on küll osaliselt hävinud, ent uhked amforad, taime- ja mereteemalised ornamendid on kooli sporditarvete hoidlana kasutatud ruumi seintel siiski selgelt eraldatavad. Enam viga saanud seina friisi on lapsed võimlemistunnis pallidega pommitanud. Ehk siiski leitakse raha, et restaureerimistöödega alustada.

Papjeemašeetehnikas lihtsamaid arhitektuurseid ornamente on rohkesti leida olnud Tallinnas Kadriorus Poska tänava majades ning Süda ja Tatari tänava piirkonna hoonetes, kus papjeemašee-esemed on suures osas hoolimatute renoveerimistööde käigus või halbade kliimatingimuste tõttu hävinenud. Arvatavasti sai arhitektuurseid ornamente tellida kataloogide kaudu Peterburist või Riiast, sest Tallinnas ei valmistatud papjeemašeeornamente üheski töökojas.

Fotod: Kadri Kallaste