Seakari, mitte Riigikogu

Riigikogu iseloomustamiseks sobib "Verekivi" parafraseering. Või kui arvate, et seakari on liiga räige väljend, siis võib seda seltskonda nimetada ka moosivaraste bandeks.

See, kuidas saadikud täidavad kuluaruandeid ja kasutavad lisatasu, on vastik. Ma nägin, kuidas meie ajakirjanik tegi tänasesse Äripäeva vastavat ülevaadet. See oli tragikoomiline, sest paljud saadikud olid nagu moosivargusega vahele jäänud pikanäpumehed-naised.

Kas Riigikogu liikmed tõesti arvavad, et avalikkus on mingi tolade punt, kellele võib kägu ajada? Võib öelda, et ma olen oma kirjutises jannoreiljanlik. Reiljan võrdles mäletatavasti Riigikogu kõntsaga. Parlament on üks meie sümboleid ja seetõttu tuleks seda kogu austada. Aga kuidas ma saan austada inimesi, kes enda öised pralled üritavad maksumaksja kraesse keerata? Ma ei saa pidada lugu saadikutest, kes nuumavad oma tuttavaid maksumaksja rahaga kallites restoranides ja siis nimetavad seda valijatega kohtumiseks. Ei saa suhtuda hästi inimestesse, kes ostavad ühel päeval vaheldumisi bensiini ja diislikütust ning üritavad siis selgitada, et käisid mööda Eestit inimeste muresid kuulamas.

Ma soovin, et meie riiki juhiks inimesed, kes ei üritaks võimaluse tekkides igat krooni maksumaksja tagant varastada. Mul tuleb kananahk ihule, kui loen, kuidas Riigikogu liikmed end tühiste summade pärast alandavad. Janno Reiljani üleskutse kõnts Riigikogu saalist välja pühkida on õige. Kevadel toimuvatel valimistel on seda võimalik teha. Selleks tuleb teil vaadata täna Äripäevas ilmunud kulude ülevaadet. Jätke järgmistel valimistel Riigikogust välja need, kes kahjustavad oma kolleegide mainet ja kelle tõttu on tekkinud mulje, et meie riiki juhib seakari.

Lõpetuseks, palun enda tänase kommentaari pärast vabandust nendelt vähestelt Riigikogu liikmetelt, kes on jäänud ausaks. Kahjuks on neid vähe, aga õnneks on nad olemas.