Gazprom alustas Euroopa vallutusretke

Venemaa presidendi Vladimir Putini ajal on juba ennegi mõjukast Gazpromist kujundatud erakordselt võimas kontsern. Möödunud suvel anti Gazpromile, mis kontrollib kolmandikku maailma gaasivarudest, seadusega gaasiekspordi ainuõigus. Enne seda oli selle aktsiate kontrollpakk võetud tagasi riigi kätte.

Et suurendada Gazpromi mitmekülgsust, osteti oligarh Roman Abramovitši käest ära Sibneft, millest sai Gazprom Neft. Ostu tulemusena tõusis Gazprom kohe Venemaa suuruselt viiendaks naftatootjaks. Lisaks jahib Gazprom Jukose järelejäänud varasid, kui need müüki pannakse.

Putini energiapoliitika vaimne isa on Peterburi mäeinstituudi rektor Vladimir Litvinenko, hiljuti mürgitamisskandaaliga kuulsaks saanud Vene eksspiooni nimekaim. Litvinenko juhendamisel kirjutas Putin 1990. aastatel töö loodusvarade riiklikust juhtimisest. Praegu kuulub Litvinenko energiapoliitika komiteesse, mis nõustab peaminister Mihhail Fradkovi.

Veelgi huvitavamaks läheb, kui vaadata Gazpromi juhtfiguure. 2001. a mõjuka Rem Vjahhirevi asemel Gazpromi tegevdirektoriks saanud Aleksei Miller töötas 1990. aastatel Putiniga koos Peterburi linnavalitsuses. Nagu ka Gazpromi juhatuse esimees ja esimene asepeaminister Dmitri Medvedjev. Medvedjev on kerkinud üheks peamiseks presidendikandidaadiks koos Rosnefti juhatuse esimehe ja Putini administratsiooni asejuhi Igor Setšiniga. Temagi on kirjutanud doktoritöö Litvinenko instituudis ja töötanud Peterburi linnavalitsuses. Ja nagu sellest oleks veel vähe, tagandati sel kuul ametist Gazpromi asetegevdirektor Aleksandr Rjazanov, kelle asemele nimetati endine KGB mees Valeri Golobev, kes, oh ime, töötas samuti 1990. aastatel Peterburi linnavalitsuses. Tõenäoliselt liitub selle seltskonnaga ka Putin, kui ta presidendiameti maha paneb.

Peterburi meeste haaret näitab asjaolu, et Gazpromi uus uhke peakontor tuleb Peterburi. "See on Peterburi uus majandussümbol," ütles Gazpromi tegevjuht Aleksei Miller arhitektuurivõistluse tulemuste teatavakstegemisel. Idülli rikub ainult see, et 90% linnaelanikest ja arhitektide liit leiab, et see hoone ei sobi linna sümboliks, kuna rikub linna arhitektuurilist harmooniat.

Kõik need Gazpromi juhtkonna vangerdused lükkavad ümber kinnitused, nagu töötaks Gazprom üksnes ärilistel alustel ega ole seotud poliitikaga. Poliitikat on näiteks selgelt näha tülika Poola puhul, keda Venemaa püüab energiaga auti mängida. Rajatav Läänemere gaasijuhe läheb Poola protestidest vaatamata sealt mööda. Teiseks on Gazprom teinud eelleppe Ungari Moliga, et pikendada Vene-Türgi gaasijuhet Ungarisse, kuhu tuleb ka gaasihoidla. See mööduks siis Poolast teiselt poolt ja väldiks ka Ukrainat.

Gazprom vajab strateegilisi partnereid kahel põhjusel. Esiteks suurte ja raskete gaasileiukohtade hõlvamiseks, kuhu ei taheta välisfirmasid eriti ligi lasta, ning oma tegevuse laiendamiseks välismaal.

Eelmisel aastal sõlmis Gazprom 12aastase strateegilise koostöö leppe Venemaa kõige rahvusvahelisema firmaga Lukoil. Sellest tulenevalt loodi tänavu ühisfirma, et arendada ühiseid nafta- ja gaasiprojekte kodu- ja välismaal.

Sel aastal sõlmis Gazprom Neft koos teise Vene naftafirmaga TNK-BP leppe Bulgaaria ja Kreeka valitsusega, et ehitada naftajuhe läbi Musta mere Burgasest Alexandroupolisse. Tänavu sündis Gazpromi strateegilise koostöö lepe teise riikliku firma ja konkurendi Rosneftiga.

Peale selle on Gazpromil mitu strateegilist välispartnerit, kes aitavad tal jõuda kõige ihaldusväärsema eesmärgini, Lääne-Euroopa gaasitarbijateni, kes tõotavad firmale suurimat tuluallikat. Sel aastal on Gazprom sõlminud vastastikku kasulikke leppeid Saksa firmadega E.ON ja BASF, Itaalia firmaga ENI ja Hollandi firmaga Gasunie.

"On selge, et Gazprom on Euroopa Vene ressurssidest sõltuvaks muutmisel palju tõhusam kui Punaarmee 40 või 60 aastat tagasi," ütles Rumeenia president Traian Basescu mõni aeg tagasi Washingtonis peetud kõnes.

Sel ajal kui Gazprom oma positsioone Euroopas tugevdab, keeldub Venemaa president järjekindalt energiahartat ratifitseerimast, nagu taotleb EL. Pooltel on asjast täpselt vastupidine arusaamine.

Gazpromi juhatuse esimees Aleksandr Medvedjev väitis selle kuu algul, et ELi katse killustada energia infrastruktuuride omandit lõhnab kommunismi järele.

Ta hoiatas, et kui EL ei lase energiakonglomeraatidel ühtaegu kontrollida tootmist ja infrastruktuure, siis destabiliseerib see firmade investeerimisvõimet ja nii õõnestaks EL omaenese energiajulgeolekut.

Eksperdid on teisel seisukohal. Gazpromile heidetakse ette, et tervelt 38 protsenti firma varadest on väljaspool gaasisektorit ehk siis ehituses, panganduses, meedias, põllumajanduses ja mujal. See tähendab, et ta ei investeeri oma varasid gaasitootmisse, vaid tegeleb seni põhiliselt gaasi müügiga. Ees seisab väga keeruliste gaasileiukohtade hõlvamine, nagu Štokman, mis asub Barentsi merel 500 kilomeetrit kaldast ja kust kõik välisinvestorid kõrvale tõrjuti. Juba on Gazprom teatanud, et tootmine hilineb seal kolm aastat ja algab 2013.

Gazpromi tegevust hinnates ütles Venemaa endine aseenergeetikaminister ja gaasiekspert Vladimir Milov, et Gazprom ei suuda võetud kohustusi täita ja alates 2010 jääb Euroopas ja Venemaal gaasi puudu umbes 100 miljardit kuupmeetrit aastas.

Samal seisukohal, et Gazprom ei investeeri piisavalt ega suuda selle tõttu varsti oma kohustusi täita, on ka Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) juht Claude Mandil.

NSV Liidu ajal ühtsesse gaasivõrku ühendatud Ida- ja Kesk-Euroopa riike on Venemaa seni varustanud suhteliselt odava gaasiga nagu koduturgugi.

Aga sedamööda, kuidas sõprus on otsa saanud, on Venemaa nüüd otsustavalt hakanud mängima gaasi hinnaga.

Ukrainas, mille oranž revolutsioon Venemaad ärritas, ja Gruusias, kus ei meeldi president Saakašvili võetud sõltumatu kurss, nõuab Gazprom hinna tõstmist 230 dollarile tuhande kuupmeetri eest. Ukrainas on see praegu 95 ja Gruusias 110 dollarit. Ukraina Vene-meelne peaminister Janukovitš sai tuleva aasta hinnas kaubale 130 dollari tasemel, kuid Gruusiaga läbirääkimised käivad. Gruusia loodab gaasi juurde saada Aserbaidžaanist ja Türgist.

Surve all on ka Aserbaidžaan. Möödunud nädalavahetusel Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijeviga kohtunud Venemaa peaministril Mihhail Fradkovil oli kaks nõuet: tõsta gaasi hind 1. jaanuarist 110 dollarilt 230-le ja vähendada Gazpromi müüdava gaasi kogust 4,5 miljardilt kuupmeetrilt 1,5-le.

Teistmoodi kõneleb Gazprom Venemaa "sõprade" Armeenia ja Valgevenega. Armeeniale on lubatud hind jätta 110 dollarile 2008. a lõpuni, aga vastutasuks pidi Armeenia andma Gazpromi kontrolli alla Armeenia osa ühises gaasijuhtmes Iraaniga ning gaasil töötava Razdan 5 jõujaama ehk sisuliselt kogu energia infrastruktuuri. Valgevenes nõuab Gazprom president Lukašenkalt hinna tõstmist 47 dollarilt 200-le, kuid "kompromisshinnaks" on Valgevene gaasijuhtmefirma Beltransgazi minek poolenisti Gazpromi kätte.

Eesmärk on saada võimalikult rohkem gaasitrasse oma kontrolli alla. See võimaldab Gazpromil muu hulgas hinnaga manipuleerida, st osta Kesk-Aasiast, millel ei ole oma väljundit, odavat gaasi ja müüa seda Euroopale kallimalt edasi.

Eestis, Lätis ja Leedus kerkib gaasi hind järgmisel paaril aastal 25-35% aastas, et jõuda aastal 2009 Saksamaa tasemele ehk siis 280 dollarile.

Seevastu Vene tööstustarbijatel otsustas duuma paar nädalal tagasi tõsta tuhande kuupmeetri gaasi hinda järgmisel neljal aastal alla paarikümne dollari aastas, nii et see aastal 2015 ulatub tasemele 125 dollarit, kodumajapidamistele antakse aga kümneaastane üleminekuaeg.