Kunstioksjon - kunstituru peegel

Esimeste kunstioksjonitega alustati taasiseseisvunud Eestis 1990ndate keskel, aga laiema üldsuse tähelepanu pälvisid edukad enampakkumised aastatuhande vahetusel, kui teoste hinnad tõusid hüppeliselt. Kevadel ja sügisel, kui toimuvad traditsioonilised kunstioksjonid, on kunstisõpradel põnev aeg: millised pärlid rahva ette tuuakse?

Haus Galerii alustas oma tegevust 1997. aastal eksperimendiga: nad korraldasid Õpetajate majas kunstioksjoni. "Tahtsime välja selgitada kunstituru seisu ja veenduda, millist kunsti inimesed on valmis ostma," meenutab galerii juhataja Piia Ausman. Hausi esimesel vaba sissepääsuga kunstioksjonil oli ostjaid vähem kui uudishimulikke, sest meedia kajastas seda sündmust piisavalt.

"Enampakkumise valik keskendus peamiselt nüüdisaegsele kunstile, kuigi ühe kolmandiku ekspositsioonist moodustas Eesti vanema perioodi kunst. Selgus, et inimesed olid valmis kunsti ostma. Eelistatud oli klassikaline realism ja tuntud tänapäevased autorid Peeter Mudist, Olav Maran, Jüri Arrak. Kuigi tehti ka emotsionaalseid oste, valiti teadlikumalt siiski vanemat kunsti. Järjekindel analüüs ja õige oksjonivalikute koostamine on meid viinud tänasesse päeva, kus turusituatsioon on hoopis teine," nendib Piia Ausman.

Praegu on oksjoneil pakkujaid tunduvalt rohkem - kui alguses jagunes ostetud teoste hulk viie kuni seitsme persooni vahel, siis nüüd on potentsiaalseid ostjaid mitukümmend ning igal aastal tuleb huvilisi märkimisväärselt juurde. Enam ei sõltu oksjonitulemus mõnest suurkogujast, publik on muutunud võimalustelt võrdsemaks, nendib Haus Galerii juht.

"Neil päevil toimus Vaal Galerii 19. kunstioksjon, oksjoneid hakkasime korraldama 90ndate lõpul, kui turg oli küps sellise müügivormi vastuvõtmiseks. See sattus esimese börsikrahhi järellainesse, kui nüüdisaegse kunsti müük, millele Vaal oli seni keskendunud, sai tagasilöögi ja kokkutõmbunud kunstiturul läks tähelepanu vanemale kunstile. Sellest ka oksjonite fookus n-ö pallaslastele, mis tegelikult domineerib tänini," märgib Vaala tegevjuht Kaire Eerik.

Esimesel oksjonil pakkus Vaal kunstiklassikat Laikmaast Soosterini. "Tõime välja ka kaks haruldast skulptuuri (Jaan Koorti "Tütarlaps patsidega" ehk "Tütarlapse pea" ning Anton Starkopfi "Siiami tantsitar" ehk "Siiami tants"), kuid ilmselt ei olnud aeg niisuguste harulduste jaoks veel küps. Näiteks Starkopfi töö õnnestus müüa alles mitu kuud hiljem," kommenteerib ta.

Vaala esimestel oksjonitel oli osavõtjaid praegusega võrreldes loomulikult vähem, aga kunstituru tuumik hakkas juba siis kujunema, tol ajal tekkinud püsikunded käivad oksjonitel tänini.

Kunstioksjoni ettevalmistamisega alustatakse varakult. Igal oksjonimajal on oma tavad, enamasti tutvustatakse enampakkumisel osalevaid teoseid näitusel, kataloogis ning internetis. Haus Galerii korraldab oksjoni eel ka kohtumisi sõltumatute kunstiloolastega, kes oksjonivalikut kommenteerivad.

"Meie oleme püüdnud püsivalt hoida konservatiivset asjalikku joont ja senise edu põhjal saame väita, et see on heaks kiidetud. Muutunud on muidugi see, et oksjonil on järjest vähem rahvaülikooli elemente. Rõõm on tõdeda, et ostjad on muutunud - ehk ka meie kaasabil - väga teadlikuks, seepärast on ka töid ja kunstnikke vaja üha vähem tutvustada ning korraldus on sellevõrra kiirem," täheldab Kaire Eerik.

Selle aasta kevadoksjonist alates toimuvad Haus Galeriis maali ning graafika-joonistuse enampakkumised eraldi. Mõlemas valikus on keskmiselt 40 teost. Kord aastas kevaditi toimub iseseisva pakkumisega moodsa kunsti klassika oksjon. "Pakutavate teoste arv on oluliselt kasvanud ning niisugune tehnikate ja perioodide eraldamine on pälvinud publiku suure heakskiidu," sedastab Ausman. Tema sõnul on Hausi oksjonitel hinnatud vanem klassika: Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ants Laikmaa. Aga ka pallaslased Endel Kõks, Elmar Kits, Johannes Võerahansu, Richard Uutmaa, Eduard Wiiralt, Andrus Johani.

Oluliseks peetakse teose valmimisaastat, maalitehnikat ja esteetikat. Paljudel kogujatel on oma kollektsioonid komplekteeritud ning nüüd otsivad nad kellegi pärandist erakordset tööd.

"Viimasel ajal on hakatud tähelepanu pöörama kogu Eesti kunstile ja oma kümneaastase tööga oleme ringiga tagasi seal, kust alustasime: ajaline piir on nihkunud rohkem tänapäeva ning moodsa kunsti klassikasse. Seda perioodi esindavad nimekad autorid, kelle loomingust otsitakse ja hinnatakse ka varasemate perioodide teoseid. On tervitatav, et kogujate eesmärgiks on luua eri perioodidest, kunstirühmitustest jms terviklikke kollektsioone," kiidab Haus Galerii juht

Piia Ausman. Kunstioksjonite müügitulemused kinnitavad, et Konrad Mäe ja Eduard Wiiralti teoseid on alati kõrgelt hinnatud.

Vaal Galerii on viimasel ajal müünud väga edukalt kolm Wiiralti "Põrgut" (kõigi hinnad üle 200 000 krooni). "Tõepoolest, meid saadab eriline Wiiralti fenomen. Kuigi siin-seal arvustatakse, et graafiliste lehtede jaoks on sellised hinnad põhjendamatud, näitab kunstiturg pigem jätkuvat huvi. Wiiralti puhul peame arvestama, et siin liitub tema tehnilisele virtuoossusele ka kunstnikulegend ise, mis hakkas Eestis levima juba 1930. aastate lõpul. Ja kuigi teame, et mõningatest töödest on tehtud tõepoolest sadu tõmmiseid, jääb ilmselt päris täpse vastuseta küsimus, kui paljud neist üle maailma pillatud töödest on säilinud. Nii meiegi, kes me oleme tänaseks vahendanud arvukalt Wiiralti töid, vaatame iga kättesattuvat tõmmist kui rariteeti," kõneleb Vaala tegevjuht Kaire Eerik. "Lisaks jätkuvale huvile pallaslaste vastu oleme järjest edukamalt müünud n-ö moodsat klassikat (Subbi, Pääsuke, Kruusamäe)," selgitab ta.

Mõni teos on jõudnud oksjonile juba teist või isegi kolmandat korda. "Vaadates hinnatõusu, võib nentida, et kunst on osutunud investeeringuks, aga oksjonilt saadud teoseid koguja kindlasti niipea edasi ei müü. Heaks investeeringuks on kunst saanud neile, kelle vanemad ja vanavanemad on seda kunagi kogunud ning kes seda mingitel põhjustel peavad müüma," möönab Piia Ausman.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk