Vuntsid ja mõõgad

Olin hiljuti kevadiselt jahedas Lissabonis, kärarikka Rossio väljaku serval sõrmkübara suurusest tassist kohvi rüüpamas, kui meenus kellegi füüsiku arvutus, et ühe kohvitassi kuumutamiseks helienergiaga peab inimene tassi peale karjuma kaheksa aastat, seitse kuud ja kuus päeva. Mine tea, kas naaberlaua turistide kõvahäälsest vestlusest oli abi, kuid kohvi püsis meeldivalt kuumana kuni viimase sõõmuni. Õigemini teise sõõmuni, sest rohkem tass ei mahuta.

Kohvikus istusid mõned jaapanlased. Võhivõõraste möödakäijate tegemisi jälgides meenus samuraide aega paigutuv jaapanikeelne sõna tsuji-giri, mis pidavat tähendama "proovi oma uut mõõka möödakäija peal". Samuraide järglastelt ei paistnud siiski mingit ohtu, kuna külaliste tähelepanu oli keskendunud linnakaardi õiget pidi keeramisele. Küll aga oli lihtne ette kujutada mornilt laudaderivi taga ümbrust jälgivat türklase välimusega suurevuntsilist ettekandjat oma mõttelist saablit proovimas - mis nad siis tulevad meie tänavale! Lahkudes ulatasin vuntsile kohvi eest paar münti. Karmile näole tekkis sõbralik naeratus ja tänuks kostis põrisev: "Obrigado!" Võisin ohutult lahkuda.

Üllatavalt on nii vuntside kui ka relvade tekkeloo juures olnud olulised naised, mitte mehed. Võrreldes ahvidega oleme oma karvatu keha eest tänu võlgu arenevale emade ilumeelele. Nii väidab hinnatud evolutsiooni ja sotsiaalpsühholoogia uurija Judith Rich-Harris, et nüüdisaegsel inimesel on vähem karvu, kuna ühel kiviaega paigutuval hetkel hakkasid mõned emad pidama vähemate karvadega beebisid ilusamateks. Võib öelda, et tegemist oli moeröögatusega, sest mingit muud bioloogilist eelistuspõhjust on raske leida. Ema eelistus omakorda määras, kui hästi lapse eest hoolitseti. Meile võib see tunduda julmana, kuid ilusad karvatud said rohkem süüa, olid tervemad ja viljakamad. Ning täiskasvanuna eelistasid nemadki "ilusaid" siledaid beebisid. Võimalik, et tänaste heledanahaliste rasside tekke põhjused on täpselt samad. Noh, ja nüüdisaegsel epileeritud kehal on vuntsid peamiselt esil ürgjõu märgina, olles seetõttu eriti populaarne just relvakandjate seas.

Relv muudab võrdsete võitluse ebavõrdseks. Ebavõrdsete võitluses on relvad aga tasakaalustajaks. Aafrika džunglites ja savannides inimesele evolutsioonilisel arenguteel kõige lähedamal asuvaid šimpanse uurinud teadlased on üha rohkem veendunud, et relvade teke on seotud ebavõrdsuse tasakaalustamisega. Kõik muud relvade kasutusvaldkonnad arenesid välja alles hiljem. Ebavõrdsus oli omakorda seotud toiduga. Isased loomad on tugevamad, jahis edukamad ja neil on rohkem süüa. Väga paljudes šimpansi kolooniates vahetavad isased oma toitu seksi vastu. Tõlgendatagu seda täna kuidas tahes, kuid liigi jaoks on mõistlik paljundada edukama toiduhankija geene. Samas püüdelevad emased ahvid emantsipatsiooni poole toitu ise juurde hankides ja nii on nad sunnitud kompenseerima füüsiliselt väetimat keha leidlikkuse ja tööriistadega. Või õigem oleks öelda relvadega, sest need tööriistad vigastavad ja tapavad. Nii osutusidki pea kõik relvadega toitu hankivad šimpansid kas emasteks või siis noorteks, kehaliselt nõrgemateks isenditeks. Seega on relvade teke vajalik, tasakaalustamaks relvakandjate šansse saada täisväärtuslikku toitu. Ning seetõttu soovitavad teadlased seniseid meestekeskseid stereotüüpseid arusaami oluliselt revideerida ning tunnistada naised relvade loojateks.

Naised on sageli relvakasutuse põhjuseks. Kõige kuulsaim neist on konflikt ilusa Helena pärast, millest võttis osa ka Odüsseus, kelle idee oli panna sõdurid suure puuhobuse sisse. Naastes oma laevastikuga koju, peatus ta mõnda aega mandril ja rajas sinna linna. Millegipärast jäi keset linna omanikuta plats ja see on sellisena säilinud tänaseni. Linna tuntakse täna Lissabonina ja platsi nimeks on Rossio. Kui sinna satute, küsige vuntsilt: "Uma bica se faz favor."

Autor: Kristjan Port