Pärnu: supelsakste ja suvepealinn

Pärnul on huvitav ajalugu. Juba 13. sajandil tekkis Sauga ja Pärnu jõe suudmealale kaks linna: Vana-Pärnu piiskopilinnana Sauga jõe suudmes Pärnu jõe paremkaldal ja Uus-Pärnu ordulinnana Pärnu jõe paremal kaldal.

14. sajandil sai Vana-Pärnu linnaõiguse, hoonestus taastati, kuid 16.-17. sajandi sõdades Vana-Pärnu hävis. Selle maa-alal asus (kuni liitumiseni linnaga 19. sajandil) kaluriküla.

Uus-Pärnu ehk tänases mõistes Pärnule pani aluse ordulinnus, mida ürikutes on esmakordselt mainitud 1265. aastal. Linnuse juurde tekkinud kaupmeeste ja käsitööliste linn, mis sai 1318 Riia linnaõiguse.

Hansa Liitu kuulunud Pärnu kujunes keskajal tänu kaubandusele ja kalandusele rikkaks väikelinnaks, mida ümbritseti müüriga. Vanim tervikuna säilinud ehitis on arvatavasti 15. sajandil rajatud Punane torn, hilisematest linnakindlustustest on alles bastioni ja ja vallikraavi osi ning Tallinna värav (ehitatud 1675-86, arhitekt Erik Dahlberg).

Ka pärast Põhjasõja ajal Pärnut tabanud katku taastus linna elu tänu arenevale merekaubandusele kiiresti. Sel perioodil rajati silmapaistvad barokkstiilis Eliisabethi kirik (1744-50 arhitekt Joachim Heinrich Güterbock) ja Jekateriina kirik (1764-68, arhitekt Pjotr Jegorov).

1803. aastal valmis Nahksild (tegelikult ujuvsild), mis ühendas Ülejõe kaluriküla linnaga. Alates 1830ndaist hakkas praegune suvepealinn kujunema kuurordiks, rajati parke ja istutati alleesid. 1879. aastal Pärnu linnapeaks saanud Oskar Brackmanni sihipäraseks eesmärgiks sai linnast kuurortlinn arendada, märgib kunstiteadlane Ants Hein.

1889. aastal ehitati uus ravikeskus (supelasutuse hoone) ja selle lähedusse supelsalong, mis omakorda vallandas historitsistlike puidust üürisuvilate ja pansionaatide ehitusbuumi.

Muidugi edendas linnaelu raudteeühenduse loomine Valga, Viljandi ja Tallinnaga 1896. aastal ning 1899. aastal Papiniitu asutatud Euroopa suurim tselluloosivabrik Waldhof (hävis Esimeses maailmasõjas 1915).

20. sajandi alguses ehitati Pärnusse mitmeid silmapaistvaid ühiskondlikke hooneid - 1902. aastal koolihoone (arhitekt August Reinberg) Nikolai tänavale, 1906-07 linnaarhiiv ja võimla (arhitekt Wilhelm Bockslaff), 1911 juugendstiilis Endla seltsimaja (insener Georg Hellat, arhitektid Alfred Jung ja Erich von Wolffeldt) - ja elamuid (näiteks Ammende villa (arhitektid Fjodor Mieritz ja Ivan Gerassimov), mis valmis 1905. aastal).

Eesti omariikluse arenedes kasvas Pärnu tuntus rahvusvahelise kuurordina. Linna ehitati hulgaliselt villasid, pansionaate, hotelle suvitajate majutamiseks. Samas avati arvukalt kohvikuid, restorane ja spordirajatisi nende meele lahutamiseks. "Põhilised hooned - funktsionalistlikud rannahotell, rannahoone, staadion jt - valmisid arhitekt Olev Siinmaa (1881-1948) juhatusel alles 1930. aastate jooksul ja hakkasid omakorda suvevõõraid kokku meelitama," kommenteerib arhitektuuriloolane professor Mart Kalm.

Siinmaa pärandist tõstab ta esile arhitekti oma maja Pärnus ja Pärnu rannahoonet. 1931. aastal võttis linnaarhitektina töötanud Siinmaa väljakutse vastu ja projekteeris kaua hoonestamata seisnud Rüütli tänava algusesse 158ruutmeetrisele kolmnurksele krundile ratsionaalse pereelamu.

"Reformimeelne Siinmaa lahendas kõik funktsioonid uudselt. Pesukuivatus pidi toimuma katuseterrassil, kus piirete külge on disainitud erilised nöörkonksud. Keldri keskosa ristis ta õueks ja sinna avanevad puuderuum, pesuköök, rulliruum, vihmaveepaak ning treipingiga töötuba. Väidetavasti asendas prügikasti hiljem lisatud keskküte, kus kogu prahi võis ära põletada. Esimesel korrusel moodustavad kabinet, elu- ja söögituba voolava ruumi. Vastu tulemüüri söögituba saab lisavalgust siseakna abil. Siin oli ainus sisseehitatud liigutatava mööbliga modernistlik köök Eestis," tutvustab Kalm kuulsa arhitekti eramut ja lisab, et kogu maja sisekujunduses (nii ruumilahenduses kui ka mööblidisainis) võidutses ratsionaalsus.

"1939. aastal valminud rannakohvik on väga põnev - raudbetoonist on loodud katedraal päikesekummardajatele. Omaette vaatamisväärus on seenrõdu. mille peal saab noorsugu lustida, all vanemad mereõhuvanne võtta."

1934. aastal toimunud rannahotelli arhitektuurikonkursi paremate ideede põhjal projekteerisid hoone Olev Siinmaa ja Anton Soans. Kui 1937. aastal noobel majutuskoht avati, muutus Pärnu tõeliselt moodsaks supellinnaks. Rannahotell sisaldas esialgselt 35 kahetoalist ja 38 ühetoalist numbrit.

"Sissepääsu teljel merre suunduv ümaralt lõppev tiib esitab rannale sobivalt auriku metafoori," iseloomustab Mart Kalm hoonet, mis vahepeal toimis sanatooriumi Estonia peakorpusena, aga 1992.-94. aastal taasehitati hotelliks.

Nõukogude aastail rajati Pärnusse mitmeid sanatooriume, peamiselt tüüpmajadest koosnevaid elurajoone. Eesti neofunktsionalismi silmapaistev esindaja on Toomas Reinu projekteeritud Pärnu KEKi elamu "Kuldne kodu" alates aastast 1972.

Tänapäeval valminud hoonetest võiks esile tõsta arhitekt Kalle Vellevoo projekteeritud eramukvartalit Seedri tänaval, uut kontserdimaja (arhitektid Katrin Koov, Siiri Vallner ja Hanno Grossschmidt ja koolidevahelist võimlat (arhitektuuribüroo Kavakava).

Autor: Tiina Kolk