Valged õhtud aias

Kõige lihtsam on hämarduv augustiõhtu meeleolukaks muuta aiaküünalde, tõrvikute, õlilampide või laternatega. Poodides on neid uskumatult palju ja taskukohaste hindadega.

Kui aga on soov püsivamaks õuevalgustuseks, tuleb mõelda, mis võimalused selleks on. Mõnevõrra lihtsam on valgustust paigaldada ehitusjärgus majade juurde, sest pinnasesse paigutatud kaabli jaoks on vaja natuke maad või sillutisealust kaevata ning need tööd peaks ära tegema enne õue planeerimist.

Kaabel peaks jooksma umbes 60 cm sügavusel ja hea kui planeeritud teeraja all - siis on vajadusel lihtne sillutiseplaadid üles võtta ja riket otsida. Kui olemasolevat pinnast enam kaevata ei taha, on olemas ka teisaldatavad madalpingevalgustid, mis võib ühendada välistingimustele sobivasse pistikupessa.

On olemas ka ilma juhtmeta õuelampe, mis töötavad päikesepatareil. Neid võib torgata sinna, kuhu tuju tuleb. Paraku ei ole Eesti tingimustes iga päev piisavalt päikesevalgust, et neid toita ja valgus võib jääda nõrgaks.

Laternapostid võivad olla metallist või puust, värvitud või kuidas tahes üldise aiakujundusega sobib.

Valgustid võiks aias süüdata vaid vajadusel, et ei häiriks ööelukaid: putukaid jms. Samuti ei tohiks valgus häirida naabreid. Kõige parema spektriga on säästulambid ja kollased hõõglambid. Kui vajate valgust aeda vaid turvalisuseks, on kõige õigem valida andurvalgustid, mis aitavad elektrit kokku hoida.

Kõik aialambid peaksid heitma valgust vaid allapoole. Valgusti kõrgusega saab samuti mängida. Näiteks suudab 3-5 m kõrgusele paigutatud latern valgustada päris suure ala, õdusama valguse tekitavad aga 1-1,5 m kõrgusel asuvad laternad, mis otse silma ei paista.

Madalaid valgusteid ei tasuks aeda paigutada liiga tihedalt, vastasel korral on tulemuseks üsna ühtlane ja lame valgus, mis aia ilmele suurt juurde ei anna.

Valguse abil saab mõjutada aia olemust: õhtuse aia ilme on tänu hoolikalt valitud valgustusele hoopis teistsugune kui päeval.

Tähtis on paigutada valgustid sinna, kus hämaral ajal ollakse ja liigutakse. Kindlasti peaks püsivalgustiga olema valgustatud välisuks ja aiavärav, hea kui ka sissesõidutee ja parkimisala. See on oluline eriti maal, kus tänavavalgustus puudub. Vähekäidavasse kohta tasub valgustile lisada liikumisandur.

Valgustada võiks aias näiteks treppe ja astmeid, terrassiservi, jalgteid, müüre, puid ja põõsagruppe, lillerühmi, veesilmi ja basseine. Kena kaevumaja või ronitaimeredel muutub valgusvihus tõeliseks pilgupüüdjaks.

Suurte puude valgustamisel võiks katsetada näiteks alt üles võra sisse suunatud või piki krobelist tüve üles suunatud valgustit - see on põnev muster nii suvel kui ka talvel.

Mõistlik on meeles pidada, et taimed reageerivad halogeenlambi (ka säästulambi) valgusele oma kasvuga - valgus mõjub neile nagu päike (v.a hõõglambivalgus). Tark on seega valgustid paigaldada looduslikku valguskiirte suunda järgivalt.

Taimede seisukohast on hea, kui valgustus mõneks ajakski välja lülitada, st mitte lasta sel öö läbi põleda.

Vesi on väga nõudlik valgustusobjekt, sest see võimendab valguskiiri.

Veesilma valgustamiseks on sobilik kasutada väiksema võimsusega pirne. Kui valgustusobjektiks on voolav vesi või kosk, on kõige efektsem valgustada seda võimalikult lähedalt, et vee liikumine hästi esile tuleks. Valgusti peab seejuures olema vähemalt pritsmekindel.

Basseinide ja tasaste veepindade jaoks on kõige parem valida uputatud või ujuvad veekindlad valgustid. Põhja paigutatud valgusti näitab veepõhja kauneid faktuure ja taimi, eriti kui tegu on kivipõhjalise ja selge veega veekoguga.

Autor: Kadi Karro