Pidu koos piisonitega

Metsiku Piisoni Saloonis on inimesed ja piisonid võrdsed - mõlemad võivad ühe laua taga einet võtta. Laud on parajalt nii lai, et piison inimese taldrikut tühjaks noolima ei ulatu, küll aga võtab ta meelsasti vastu kõik, mis talle vabatahtlikult ulatatakse. Aga nagu inimesed, saavad ka piisonid valida, kas nad üldse Salooni tulla tahavad. Kui parajasti ei taha, ei aita miski, ligi tonn kaaluvat isepäist piisonit ei pane liikuma mingid meelitused.

Inimesi käib Saloonis märksa rohkem, siin korraldatakse firmaüritusi, kliendipäevi ja pidusid. Söögisaali ja terrassile mahub suvisel ajal korraga mitusada külalist, teisel korrusel on lisaks seminariruum, kus kohti viiekümnele.

Piisonid astuvad ligi, kui mõni buss õue sõidab, kinnitab piisonite peremees Hillar Pulk, aga Äripäeva kolmeliikmeline töögrupp oli suurte loomade jaoks ilmselgelt liiga väike seltskond, kelle pärast ei tasunud püstigi tõusta, laua juurde astumisest rääkimata.

Maasikamäe farmi omanik ja rajaja Hillar Pulk on veider mees. Ühelt poolt on ta oma 250pealise piimakarja ja sajapealise lihakarjaga normaalne tänapäeva põllumajandustootja. Teiselt poolt otsib ta õnneliku elu mudelit nii enda kui ka oma farmi loomade jaoks. "Minu esimeseks eesmärgiks oli luua farm," räägib Hillar, "teiseks ülesandeks on loomadele maksimaalselt heade elamistingimuste pakkumine. Loomi sööme me ju nagunii, aga miks nad ei võiks õnnelikult elada." Eedeni aiaks nimetatud farmiosas elavad sõbralikult kõrvuti sead ja põrsad, küülikud, lambad, kitsed, pardid, nutriad ja üks lehm. Sellel kunagi väga tublilt piima andnud lehmal on vanust juba neliteist aastat ja sellise kõrge ea juures poleks ta uues laudas enam kohanenud, sellepärast anti talle võimalus Eedeni aias oma vanaduspõlve veeta, seltsiks kaks lapselast, kelle eest ta jaksab veel hoolt kanda. Välja arvatud pensionärlehm, on teised loomad osalised farmi tootmisprotsessis - oma mihklipäev ei tule mitte ainult siinsetel oinastel, vaid ka kõikidel teistel lihaloomadel.

"Meie Eedeni aias kasvavad loomad kordi aeglasemalt kui farmis, aga neil on seal hea olla. Ometi, kui peaks elatuma näiteks põrsamüügist, ei saaks me seda lõbu endale lubada, toode tuleks liiga kallis. Praegu peame sigu ainult Salooni tarbeks ja omaenda toiduks," räägib Hillar Pulk.

Peaaegu kõik, mis siinsetele külalistele lauale antakse, on oma farmi toodang. Süüa teevad omad kokad, aga nõuandjaid-konsultante käib pidevalt. Piisonifarmi punaveini-ploomikastmes lambahautise retsept on valminud koostöös tippkokk Imre Kosega, järgmisel päeval oodatakse juustumeistrit, et pidada nõu oma farmi juustude valmistamiseks. Majakook valiti välja konkursi korras - väljaõppinud kondiiter tegi neli torti, žürii eesotsas peremehega valis neist parima välja. Selleks sai tiramisu - sees oma munad ja juba lähemas tulevikus ka oma toorjuust.

Tunnen huvi, milline on tavapärane suuremale seltskonnale mõeldud Metsiku Piisoni Salooni menüü. "Nagu kokku lepime," on peremees valmis soovidele vastu tulema, "kui tullakse suurema seltskonnaga, võiks pearoaks olla barbeque-põrsas, see on roog, mis on kõigile alati meeldinud. Kiitust on saanud ka meie oma lihaveise liha, kas rostbiif või osso bucco. Hästi tulevad välja ka talleliha ploomikastmes, pardipraad oma aia ürtidega ja küülikupraad rõõsakoorekastmes. Piisonipraadi on kah võimalik saada, aga piisoniliha, mida me siin pakume, on tegelikult Kanadast imporditud - oma piisonitega on suhe muutunud nii isiklikuks, et neid me ei söö. Piisoneid on meil natuke üle kümne looma, ühest jätkuks küll kauaks, aga väga kurb oleks teda süüa."

Kohapeal tehakse ka toorvorste, need on tehtud puhtast lihast, millesse põhimõtteliselt midagi muud ei lisata kui oma aia sibulaid ja ürte. Tehakse ka pasteete, keelt, mõnikord ka neeruroogasid, aga neerul pole erilist minekut. Siinsamas Metsiku Piisoni Saloonis ripuvad aberdiin-anguse tõugu lihaveiste lihast tehtud täissuitsuvorstid, millel lastakse vähemalt pool aastat kuivada. Kuivades saab vorst eriliselt tugeva tekstuuri ja maitse, kohati kattub ka hallitusega. Need näevad välja ja ka maitsevad peaaegu samamoodi kui kuulsad Itaalia ja Hispaania vorstid, mida teadaolevalt lausa hallitusbakteriga nakatatakse.

Farmi külalistele küpsetatakse oma ürdikaraskit, see on alati värske ja samal päeval tehtud. Ka köögivili tuleb siitsamast aias, kusjuures on reegel, et köögivilja korjamise-murdmise ja laualejõudmise vahele ei tohi jääda rohkem aega kui üks tund. Mis aias üle jääb, pannakse purki. Parajasti on kurgihooaeg, hapukurki tehakse lausa tünnide kaupa. Salooni riiulitele laotud purkides on koha leidnud suvine marjasaak: valgesõstramahl, karusmarjamoos, punasesõstramahl, mustasõstrasiirup, Maasikamäe piisonifarmi suvine salat, punasesõstrakompott tikritega, tikri-punasesõstramoos. Ja veel koduvein oma aia- ja metsamarjadest.

Koos tiramisu ja kohviga tuuakse lauale ka purk vurrisooja mett - ainuüksi selle päeva vurritamise tulemuseks on nelikümmend kolm purki mett. Isegi mesilaste elu püütakse teha mõnusaks - mesila ümber on külvatud hektarite kaupa meetaimi. Kõige paremini on läinud mesikaga, see õitseb rikkalikult. Muude taimedega pole nii hästi õnnestunud, kurdab peremees, mesilaste paradiisiaeda on vaja veel edasi arendada.

Metsiku Piisoni Salooni seminari- ja pidumaja ei suuda lihtsalt niisama möödasõitjaid võõrustada, tegemist on ikkagi farmi, mitte restoraniga. Küll aga julgustab peremees juhuslikke uudistajaid sisse astuma farmi Eedeni aeda. Tiigiäärse majakese külge löödud tahvel juhatab Mudaravilasse. Sead teavad seda lugematagi ja käivad mudamõnude vahepeal tiigiski suplemas, ujudes vahel tiigi teisele kaldale jänestele külla. Ju käituvad sead kombekalt, sest jänesed ei lase ennast häirida.

Tiigi teises küljes on madalad majakesed, millele peremees on nimeks andnud Säästupood. Tema plaanis need hooned partidele turvaliseks munemiskohaks (et harakad munadele ligi ei saaks), aga nutriad võtsid majakesed üle ja elavad seal nüüd ise.

Plaane, kuidas oma farmi laiendada ja mida teha, et inimestel oleks põhjust ja võimalust farmielust osa saama tulla, on Hillaril veel tohutult: siia tuleb puuvilja-marjaaed, nendes hoonetes hakatakse koduveini tegema, siia tuleb hotell, sinna käsitöökoda, sinna romantiline Ööbiku restoran. "On olnud ka ebaõnnestumisi. Otseselt õppida ju sellist elu kusagilt ei saa. Räägime küll õnnelikest loomadest, aga meie Eedeni aias on sead juba neli lambatalle ära tapnud. Miks nad seda tegid, mina ei tea," kurdab peremees.

Piisonitega ühe laua taga istuda ei õnnestunudki, isepäised elukad seekord lauda ei tulnudki. Lohutuseks on Saloonil välja pakkuda kokteil Piisoni Musi - tequila, sidrunimahl ja mesi, mida serveeritakse piisoninahaga kaetud klaasist.

Fotod: Meeli Küttim