Inimest ei saa aidata vägisi

Ravimifirma Roche Eesti OÜ tegevjuhi Kadri Mägi kõige raskem otsus on pärit 1990ndate algusest, kui ta töötas veel kiirabiarstina. Tänaseni on tal meeles Pääskülas elanud vanem astmahaige naisterahvas, kes keeldus haiglasse minemast. Eluohtlikus hapnikupuuduses hinge vaakuv patsient suutis öelda vaid seda, et uus riik ja uus kord on sellised, et tema elada enam ei taha.

Ei aidanud ei veenmine ega telefonikõned lastele. Vägisi saab haiglasse viia ainult teistele ja endale ohtliku patsiendi. Kui inimene ei taha, et teda aidataks, siis teda aidata ka ei saa, nii raske, kui aidata tahtjale ka poleks - seda tuleb aktsepteerida. "Oli väga raske jätta inimene sinna, teades, et tal on võimalik abi saada ja hiljem kergem elada," on Kadri veel tänagi seda juhtumit meenutades murelik. Tänaseni ei tea ta, mis sellest naisest sai, ja kas arstina oleks saanud teda kuidagi veenda.

Raskelt tuli ka otsus loobuda arstitööst ja asuda ärinaise rolli. Noor riik oli veel arenguraskustes, elu tahtis aga elamist. Kadri Mägi meenutab: "Töötasin Õismäe polikliinikus üldarstina, lisaks tegin kiirabivalveid. Oli 1990ndate algus. Autot polnud, telefoni polnud. Bussiga sõideti tööle, haigetele koju, ööseks valvesse. Kodus oli kaks väikest last. Otsustavaks sai hetk, kus mu poeg tuli koju ja ütles, et tahab ujuma minna. See maksis 100 krooni. Minu palk oli tol ajal aga 700 krooni. Ja ma ei saanud seda talle lubada. See sai piisaks karikas."

Kadri ütles endale, et Eesti meditsiin ei kaota midagi, kui tema ei tööta arstina. Ja et lapsed võidavad palju, kui ta saab lubada neile tervislikku elu. Kadri otsustas vaadata, kuidas on võimalik ka muudmoodi elada. Esimesed kaks aastat proovis ta lisaks tööle ravimifirmas ka öövalveid. Siis tuli aga langetada lõplik otsus - kahe jumala teenimine polnud võimalik ja Kadri valis äri. Jällegi - aidata saab seda, kes tahab, et teda aidataks. Eesti meditsiin tol ajal Kadri teeneid ei vajanud. Küll aga üksteise järel Eestis filiaale avanud ravimifirmad.

Kadri juhtum on küllaltki tüüpiline - endisi arste on ravimifirmades palju. Kadri ei kahetse tehtud otsust siiski: "Me ei ole meditsiinile kaduma läinud. See on küll äri, aga me toome selle innovatsiooni, mis on kättesaadav Läänes, ka Eestisse. Ma saan anda midagi patsientidele, keda ma küll silmast silma ei näe, aga kes minusuguste läbi ikkagi võidavad."

Praegu on Kadri Mägi südameasjaks tuua vähiravimite viimane sõna ka Eesti abivajajateni. "Vahel tahaks karjuda ja öelda ametnikele - kuulge, lahendused on olemas! Haige kas saab ühte konkreetset rohtu või ta sureb." Vähirohud on aga kallid ja Eesti Haigekassal ressursse nende ostmiseks vähe. Jällegi - tahaks aidata, aga ei saa. Tasapisi liiguvad asjad siiski sinnapoole, et ka Eestis vähiravi seis paraneb. Ja selle üle on Kadril, kes hinges tänaseni arstiks jäänud, hea meel.

Rasked on ka otsused organisatsioonis, mis on seotud inimestega. On väga raske lõpetada töösuhet kellegagi, kelle visioonid firma omadega ei ühti, kuid kes on pere ainus toitja. "Kui tead, et inimene on üksikema ja et tal ei ole järgmisel päeval uut töökohta võtta. Et ta vajab oma elus stabiilsust, sina aga võtad selle temalt ära. Need otsused ei sünni üleöö. Need on raske nii mulle kui ka kogu meeskonnale." Kui rääkimine ei aita, kui inimene ei ole nõus pingutama ja muutuma, tuleb raske otsus aga ikkagi ära teha.

Selliseid otsuseid on tulnud Kadril vastu võtta viimase kahe aasta jooksul kolm. Vallandatutest mitte keegi pole jäänud hiljem tööta. Aga Kadril vahel ikka kripeldab, et ehk oleks tulnud inimesega rohkem tegeleda, talle rohkem seletada.