Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aserbaidžaan kui veidi juba rooste läinud paradiis
Sarnase emotsiooni tekitab esmapilgul Aserbaidžaan, kuid peagi saab seiklusturismi otsiv hing aru, et on sattunud õigesse kohta. Esimesed tunnid Bakuu lennujaamas veenavad, et tagasihoidlikkusega seal kaugele ei jõua. Puuduvad juhised viisa taotlemiseks ja järjekorras ootamise asemel leiate end trügimise MMi finaalist.
Järjekordades trügimise saime paari päevaga ka ise selgeks ning see on kahtlemata Aserbaidžaanis eluliselt oluline oskus.
Kesklinna transporti otsima hakates ilmnes, et piraattaksosid on pea sama palju kui autosid ja hinnad soodsalt kaubeldavad. Neist ja marsruuttaksodest kujunesid meie peamised transpordivahendid.
Bakuu keskuses selgus, et kell neli hommikul pole võimalik avatud hotelli leida. Teenindajad tahavad ju ka magada. Lonkisime linnas ja saime aimu töökultuurist. Võib paista harjumatu, et lillemüüja jääb ööseks lilleleti kõrvale toolile või pingile ööbima, aga õige pea - kui oled pisut kauem Aserbaidžaanis olnud - saad aru, et aserile meeldib üle kõige lihtsalt istuda ja aega surnuks lüüa. Seejuures kõrvaltegevusena pisut tööd teha.
Juba esimesel ööl Bakuus saime teada, milles aserid väga osavad on - autosignaali piinamises. Loomulikult on kõikidele kohalikele Žigulidele peale monteeritud korralikud sireenid, mida nad üksteise võidu kõigi rõõmuks esitlevad.
Sellega seoses avastasime, et magada on Bakuus võimalik südaööst kella kuueni.
Ülejäänud aja undas ja üürgas kogu linn, nagu oleks eriolukord või lähenemas õhurünnak. Liiklust ilmestas kaos, jääb üle imestada, et nii vähe avariisid nägime. Teed on kehvas seisus ja viitu kohtab haruharva.
Bakuu võiks olla ilus ja kunagi ta seda ilmselt ka oli. Paraku rikub muljet prügi tänavatel ja pooleli uusehitised, mis nüüd lagunevad. Piisava kujutlusvõime korral võib endiselt selle taga kaunist linna näha.
Üks, mis kindlasti Aserbaidžaani juures võlub, on kohalikud inimesed. Nad on äärmiselt siirad, uudishimulikud ja sõbralikud. Nagu ise ütlevad, tuleb külalistest lugu pidada ja selle põhimõtte järgi nad ka käituvad.
Esimene kokkupuude Kaukaasia külalislahkusega tabas meid juba Riiast Bakuusse suundunud lennukis, kus meie kõrvale sattusid istuma just Tallinna külastanud aserid.
Kinnitust leidis asjaolu, et aserid on oma riigi andunuimad austajad. Neile tegi siirast rõõmu, et keegi nende kodumaad külastab.
Olles paar päeva kohanenud Aserbaidžaani oludega Bakuus ja kolistanud esimestes turistilõksudes, suundusime öisele rongile. Hommikuks tahtsime jõuda Ganja linna, külla lennukis kohatud aserile. Erinevalt Bakuust ei pea Ganjas ilu nägemiseks fantaseerima.
Pärast põgusat linnaekskursiooni viis kohalik härra meid mägedesse, näitamaks Kaukaasia ilu. Selles, et Aserbaidžaani loodus ja maastik on kaunid, tuleb kohalikega nõustuda.
Paraku on inimtegevus suutnud seda ilu väga palju rüüstata ja hävitada. Prügihunnikud ja roostetavad metallkonstruktsioonid jäävad silma pea kõikjal.
Kui olime reisist suurema osa juba õhtusse saatnud, otsustasime end välja puhata Navranni kuurordis. Ükskõik millise kohalikuga oma plaanidest rääkisime, kõik võrdlesid seda kohta paradiisiga.
Saabusime eliitkuurorti ööpimeduses ja esimene mulje oli paljulubav. See aga kadus hommikul. Prügiga olime juba harjunud, ent hotellis jalutavad kitsed ja rannas soolikaid tühjendavad lehmad valmistasid veel põgusa üllatuse.
Nagu kogu Aserbaidžaani ilmestas ka Navranni ajaloohõng. Kõik kohvikud ja terrassid, mis 20-30 aastat tagasi sinna ehitati, seisavad poollagunenult. Samas võib seal lihtsalt lõõgastuda, kui ümbrusega harjunud oled, sest keegi ei tule sulle rannas pakkuma Ferrari kella või Armani päikseprille. See on ka väärtus omaette.
Aserbaidžaanis ei oota euroopalik steriilsus ega klassikalised turismiatraktsioonid - kui hästi järgi mõelda, ei näinud me seal isegi ühtegi turismiinfopunkti.
Ja nagu selgus, on Bakuu linnakaardi ostmine peaaegu võimatu ülesanne.
Samas on tegemist väga ilusa looduse, külalislahke ja sõbraliku rahvaga õnnistatud maaga, kust seiklusi otsiv turist saab ainult suure naeratusega lahkuda.
Autor: Kristjan Aava