Naine avalikul väljal

Enamiku oma elust Ameerika mandril elanud professor Mare Taagepera sattus 70ndate keskel Eestisse külla. Kogetut kirjeldas ta järgnevalt: "Tallinnas küberneetika instituudis näitas keegi tühja laboratooriumi ja ütles: siin nad on, kaks naist, üks haige lapsega kodus, teine toidupoes, töö ei liigu kuhugi. Vaatas siis mulle otsa ja ütles: kas teie võtaksite naisi tööle?"

Eestis oli keemiat õppivate naiste osakaal tollal suurem kui Ühendriikides, kuid professoreid mitte ühtegi. Nii oli veerandsada aastat tagasi. Kas täna laboratooriumi ust avades on pilt teine?

Pean tunnistama: ma ei mõtle naise positsioonile Eesti avalikus ruumis ja meedias just iga päev, aga kui meenutada, siis ülikoolide loengusaalides domineerisid tõepoolest tüdrukud. Samas, 10-20 aastat hiljem on enamik neist kadunud. Uutes auditooriumites ja nende kõnetoolides toimetavad valdavalt mehed.

Eesti mees ja naine oleks justkui vaikimisi - küll teadmata, millal, kus ja mis ajaks - leppinud, et avalik ruum kuulub mehele ja perekondlik naisele. Vastupidised jõujooned on samuti aktsepteeritavad, kuid pigem kuuluvad kategooriasse "huvitavad", nagu ütlevad inglased. Vabandust, üldistades paratamatult osa kannatab.

Jätame suure ruumi ja vaatame meediat. Meediat huvitavad teadagi paljad naised ja surnud mehed. Mis tähendab kesist väljavaadet mõlemale poolele. Kuid … õnneks valdavas osas käib see tabloid-ajakirjanduse kohta. Sirvisin ühe nädala päevalehed üle. Loomulikult on meest rohkem. Nii autorite kui ka kangelaste-allikate seas. Mees on aktiivsem. Reklaampinnad on arusaadavalt muu teema.

Kui toimetajal oleks võrdselt väärikate kandidaatide vahel valida, siis küllap valiks ta naise pildi. Jättes kõrvale, kuidas, tahaks meedia kindlasti enam eksponeerida naist. Tõsiasi on, et iga päev pakub seda võimalust vähe, naisi on avalikus ruumis lihtsalt vähem liikumas.

Oluliselt mitmekesisem on pilt ajakirjadega. Siin joonistuvad mitu eri näo ja olemisega Eesti naist. Kui Cosmo õpetab, kuidas võtta ja seejärel jätta, siis Eesti Naine pigem, kuidas hoida või kuidas üksi hakkama saada. Naisteajakirjad on mehele tänuväärt lugemisvara. Imetletav on, kuidas pea terve ajakirja, aga täiesti uskumatu, kuidas terveid aastakäike, saab kirjutada sel kahel teemal. Ja et sellel on lugejaid. Meestele selgituseks - naislugeja võtab ajakirja kui meelelahutust, aja täidet, mitte kui tõsist infot.

Viimaseks - tabava nimetusega ettevõtliku naisteajakirja toimetaja soovis, et ma annaksin hinnanguid, kuidas üks või teine Eesti avalikkuses tegus naispersoon meediat kasutab. Ses asjus tuleks jääda pigem ettevaatlikuks - need jõud ei ole võrreldavad. Mäng on valdavas osas ikka vastupidine. Kui me vaatame kas või viimastel parlamendivalimistel enim hääli kogunud naisterahvaid, siis juba lühikese valimisjärgse ajaga on meedia teatanud meile palju uut informatsiooni, olgu selleks siis lahutus või abikaasa süvenev vabadus. Meedia kasutusest on saanud üksikisiku kasutus meedia enda poolt.

Peab endale aru andma, et rongi peatamine on raskem kui selle liikvele lükkamine. Sellega kaasneb kohustus. Ja kui midagi veel naislugejast loetava rolli astujale soovitada, siis - meelelahutus on vaid üks osa tervikust ning sealsed reeglid pole kohandatavad üldisele.

Igal juhul, võimalused on mõlemal pool soolist lahte. Arusaamise võimalus elab edasi niisamuti, nagu jätkub võitlus oma koha eest. Väljad ootavad vallutamist.

Autor: Hannes Hamburg