C-klassi mahub lõpuks ka noorpere

Tavalisel sedaanil on isegi laadimisava paras, kuid ruum ise mitte sugugi piisav. Isegi väiksemat põgenikeperekonda ei saa seal üle piiri smugeldada.

Nüüd on aga asjad muutunud, sest väljas on ka universaalkere. Tagumine pakiruum on piisavalt suur, et sinna mõne väiksema Eesti linna populatsioon mahutada ja need siis Lätti ehitusele tööle viia. Välimuselt on auto en-diselt nagu miniatuurne S-klass ehk väga vaoshoitud ja soliidne.

C-klassi kohta oleks vast õigem öelda minisoliidne, sest kuningklassi täismõõte ta välja ei vea.

Loomulikult on erinevuseks tagumine osa, sest S-klassile sellist võimalust ei pakuta ja loodetavasti ei hakata autot sellega rikkuma, et sinna kuut külge poogitaks.

Sisu üle jõuab C-klassi soovija korraga nii rõõmustada kui ka kurvastada. Esiteks rõõmustada selle üle, et materjalid on igati pehmed ja mingit odava jama anomaaliat ei ole. Samuti ei saa keskkonsooli eemaldada ja sellega talvel kelgutada, sest isegi see on normaalsest materjalist, mitte kelguplastikust.

Kõik see tähendab, et miski masinas niipea nigisema-nagisema ei hakka ja sisu kestab pikki aastaid. Asja kurvem pool on aga see, et sisu on disaininud sama inimene, kes tegi esimese Mercedese: asi on sama igav ja hall. Jah, on tore näha klaveripuitu, kuid jube igav on ikkagi see värk.

Konkurendid on sellest ammu mööda läinud ja interjööri märksa meeldivamaks muutunud. Kehvake on ka autos asuv kompuuter, mille ekraan keskkonsoolist välja jookseb.

Väga mõnusa kohavalikuga asi on aetud jube tüütuks. See pole keeruline, aga lihtsalt tüütu on mööda menüüsid surfata ja endale sobivad asju leida. Seda oleks saanud märksa lihtsamalt lahendada.

Ruumi on selle klassi auto kohta omajagu ja tagaistujad ei pea ka kitsikuse üle kurtma. Jalad ei pea olema hernekepid ja isegi kui eesistmel laiutada, ei juhtu tagaistujate tervisega veel midagi hullu. Sõiduomadustel on C-klassi universaal üsna vilgas ja kogemata võib isegi ununeda, et see on tegelikult pereemale paslik auto, millega lapsi lasteaeda tarida või poetrettidel käia. Rool annab normaalset vastukaja kõigest teel toimuvast ja võib lausa lustiga öelda, et see pakub isegi sõidumõnu ja emotsioone.

Tegelikult pole ka ime, sest C-klass on ju tagaveoline. Paraku kipub lihtsalt nii olema, et see pakub sõitjale rohkem kui esiveoline, sest üks sild ei pea kõigega hakkama saama, vaid üks tegeleb juhtimise ja teine vedamisega. Tõsi, selline kombinatsioon on ka kallim.