Kest tähtsam kui sisu?

Kaubandus-Tööstuskoja esindaja heidab 8. novembri Äripäevas roheliste esitatud pakendiseaduse muutmise eelnõule ette, et see rikub õiguspärase ootuse põhimõtet. Tõepoolest, selle printsiibi järgimine on hea seadusloome eeldus. Seega taandub küsimus printsiibi defineerimisele.

Õiguspärase ootuse printsiibil on palju kandjaid. On pea võimatu leida seadusi, mil on vaid üks sihtgrupp. Ka pakendiseaduse puhul on lisaks firmadele olemas tarbijad, kelle huvides on tarbida säästlikumalt, pakendijääke tasuta taaskasutusse suunata. Seoses sorteerimata jäätmete vastuvõtukeelu rakendumisega 2008. aastast on endast järjest enam märku andnud ka omavalitsused, kelle huvides on tagada ettevõtjate turulesaadetud pakendite kokkukogumine-taaskasutamine.

Senine 50% pakendite taaskasutusmäär oli rakendatud ELi miinimumnõudena ja Eestis valitses nõude täitmise suhtes äraootav seisukoht. Selgus, et saadi hakkama. Loogiline oleks seejärel ju miinimumist ambitsioonikama eesmärgi seadmine. Paraku sai uus riigikogu ametisse alles kevadel, eelmise koosseisu menetletud pakendiseaduse muudatused lükkusid menetlusest välja. Ent eelnõuga oli antud signaal, et taaskasutuse sihtarvud hakkavad tõusma.

Jään eriseisukohale ka ses, kas täiendav kulu 15 miljonit on 3000 firma vahel jagatuna kaelamurdev või mitte. Raha tuleb ju tarbijate taskust, investeeringuid-ettevalmistusi see firmadelt ei nõua. Suurem taaskasutusprotsent tähendab väiksemaid prügiveokulusid, mille tarbijad kokku hoiavad.

Alati on sihtgruppe, kellele üks või teine seadusealgatus ei meeldi. Demokraatlikus väitluses on ka kohane kasutada õiguspärase ootuse rikkumise argumenti. Kindlasti ei tähenda see printsiip aga, et ühtki varem kehtinud seadust muuta ei tohi.

Autor: Toomas Trapido