Kallis allhange on meie nokia

Sageli on Eestis kas meelega või kogemata kultiveeritud arvamust, nagu oleks meie eesmärgiks leida nokiaid - oma tooteid, mida kogu maailmas müües kuulsaks saada ja kestvat majandusedu nautida. Erinevates tööstusharudes on lausa tabuteemaks muutunud allahanke ehk lisaväärtuse loomine mõnele suuremale Eestist väljas kokkupandavale tootele või teenusele. Tootmisettevõtete juhtidel on kuidagi piinlik öelda, et teeme allhanget.

Pigem sõnastame seda ilusamini: me osutame tootmise teenust. Ajakirjanikegi poolt ettevõtte juhtidele esitatavates küsimustes peegeldub üleolek - kas teil ka mingi omatoode on? Nii kurb kui see ka poleks, kuuleb ka valitsusasutustes fooni loovaid mõtteid, mille autorid paistavad uskuvat, et tootmise arendamine on suhteliselt mõttetu, sest see kolib niikuinii Hiinasse. Tulemuseks on vohav kinnisvara- ja muu vahendustegevus.

Praktiline kogemus näitab, et enamasti pakub mõne keerukama sõlme või detaili valmistamine kordades suuremat kasumlikkust kui oma tootega turul olemine. Miks? Mahuefekt ja spetsialiseerumine võimaldavad toota vähem raisates ning suured tellijad tagavad stabiilse tootearenduse ning kümnetes kordades suurema turu, kui ise lõpp-produkti tootes oleks võimalik saavutada. Vähemoluline pole ka see, et meie kogemuse põhjal on keerulisema allhanke puhul lisaväärtuse osakaal suurem kui oma toote puhul võimalik. Ja mida suurem on lisaväärtus, seda rohkem saab ka küsida raha.

Seega, küsimus ei ole mitte selles, et me ei võiks kõike ise otsast lõpuni valmis teha ja maha müüa, vaid selles, et nii saame arendada vaid väga primitiivseid tooteid, nt roosat hambapastat. Keerulise ja innovatiivse toote kõigi osade konkurentsivõimeliseks valmistamiseks ja kokkumonteerimiseks napib meil lihtsalt nii oskus- kui lihttööjõudu. Õigus kipub olema neil, kes peavad meie riiki klastriks, kust väga palju erinevaid kompetentse võrdselt heal tasemel tulla ei saa. Areneda tuleb samm-sammult väärtuse lisamise ahelas. Halb on ainult siis, kui Eesti ettevõtted hakkavad oma toote poole pürgides töötama alla oma intellektuaalset ja tehnoloogilist taset.

Selleks, et tekiksid noki-ad, on vaja luua eeldusi. Olla osalised kõrgtehnoloogilistes protsessides, tunda turgu, omada hiiglaslikku rahakotti. Kuid ka siis, kui kõik need eeldused on täidetud, on tõenäosus, et avastame kogu riiki toitva ühe suure ja eduka ärirakenduse väga väike. Seega pole midagi taunitavat allhankes, vastupidi, Eesti nokia ongi tellimuste täitmine. Vähemasti on see kindlaim tee oma nokiani. Eriti kui ta on kõrgtehnoloogiline. Mida varem sellest aru saame ja seda valjusti tunnistada julgeme, seda parem.

Kui otsida näiteid masinatööstusest, siis põhinebki see oma olemuselt allhankel: kõik teevad mingeid osi või sõlmi, mis kokkuvõttes kusagil kokku monteeritakse. Auto- või lennukitehas võib mitu aastat järjest olla kahjumis, mootoridetailide või salongimaterjalide valmistajal on aga kahjumisse sattuda väga raske, sest tema oskustele on nõudlus väga suur.

Näiteks maailma kõige edumeelsemaski IT-riigis Singapuris pole oma nokiat leitud. Ka nende edu seisneb lisaväärtuse lisamises kellegi teise toodetele. Singapuri tehased kruvivad sisuliselt kokku teiste toodetud vidinaid. Riikides, kus tööjõudu jalaga segada, võib keskenduda kokkukruvimisele, seal, kus rahvast napib, tuleks keskenduda tootmisele.

Autor: Niilo Saard