Muljetavaldav album maali- ja kokakunstist

Olen seda hilissügisel galerii Vaal eestvõttel ja koostöös Tartu Kunstimuuseumi ning Eesti Peakokkade Ühendusega üllitatud efektset albumit ikka ja jälle vaimustusega sirvinud.

Tartu kunstimuuseumi peavarahoidja Mare Joonsalu koostatud ekskursioon vaikelude maailma hõlmab ajavahemikku 19. sajandi keskpaigast (Julie Hagen-Schwarzi "Itaallanna korviga") kuni 2005. aastani (Miljard Kilk "Kaks vaikelu") on põnev. Veelgi köitvamad on meie köögikuningate muljed, mis neid ühes või teises taieses innustasid uusi toite välja mõtlema. Raamatu paariskülgede ühel poolel on avaldatud kunstiteose repro ja meisterkoka selgitus, teisel poolel serveeritud roogade foto ning retseptid.

Näiteks meenutas Hagen-Schwarzi "Itaallanna korviga" Dmitri Demjanovile kümne aasta tagust reisi Prantsusmaale Beaujolais' piirkonda, kus ta koos külameestega käis viinamarjasaaki koristamas ning sai seal esmakordselt proovida hanemaksa Gamay' viinamarjakompotiga.

"Võrratu oma lihtsuses ja maitsete ideaalses koosluses. Ainult kaks maitset ja maksimaalne nauding!" hindab Demjanov, kes selle raamatu tarvis kohendas retsepti oma tunnetuse ja võimaluste järgi: "Hanemaksa eskalopp viinamarjakompoti, hapu õuna, tähtaniisi ja kaneeli reduktsiooniga".

Priit Toomitsat virgutas Felix Randeli "Noored" (1968) vaatamine rummikooki valmistama, sest teos tõi ta silme ette pildi 1989. aastast, mil 15aastane kokasell Toomits astus oma esimesi samme toidumaalimas Tartu restoranis Kaunas, kus ta olude sunnil pidi valmistama rummikooki rummita. Nüüd tegi ta ühe korraliku rummikoogi.

Angelica Udekülli inspireeris Rein Tammiku "Põld hernehirmutisega" (1974) köögivilja-piimasuppi, suitsutursasalatit ja juustukrõpse pakkuma. Selle pildi vaatamisel valdas kokka äratundmisrõõm: "Meri, kõrkjad, soe suvetuuleke ning eined vabas looduses. Kõik need olid lahutamatuteks detailideks minu lapsepõlvesuvedes. Ja siis veel need eluks ajaks mällu sööbinud suvemaitsed, mis pärit vanaema kokakunsti paremikust."

Mind valdasid samad tunded, uurides Angelica Udekülli retsepte. Kuigi minu Võrumaa lapsepõlvesuvedes polnud merd, oli muu sama.

Soovitan avastamisrõõmu - olgu tegu ilusa kunstiteose või isuäratava roaga!

Autor: Tiina Kolk