Berliini Badeschiff - südaöine saunaidüll

Berliini Treptowi linnajaos asuv Osthafen (Idasadam) on üsna kõrvaline paik. Rahvast siin õhtusel ajal suurt ei liigu, ometi tundub piirkond turvalisena. Siia Spree jõe äärde on ehitatud uhkeid büroohooneid ja kortermaju, siin asub ka üks

põnevamaid kontserdipaiku Berlin Arena, endistest tehasehoonetest ümber ehitatud kultuurikeskus. Ja kohe Berlin Arena külje all ongi ka Badeschiff - kaugelt jõe peal olevat kasvuhoonet pisut meenutav ujuvsaunaks ümberehitatud endine transpordilaev.

Kuna päevad Berliinis on töiselt pikad, siis jõuame Badeschiffi öösel kella 23 paiku. Veel enne, kui me laeva saunalavale võime astuda, suunab noolega kiri meid kaldal asuvasse majakesse ümber riietuma. Majakese ja laeva vahemaa on ehk mõnikümmend meetrit, aga külma on väljas viie kraadi ringis, tuul on vinge ja esimese hooga nagu ei tahaks paljalt üle hoovi lipata. Nende mõtete juures läheb majakese uks lahti ja sealt astub välja valges froteemantlis plätudega kuju. Kindlal sammul suundub kogukas meesterahvas majakesest paadisillale ja kaob laeva kiletatud sisemusse. Esitus on piisavalt veenev, et me kaaslasega julgeksime sama tee ette võtta.

Riietumismajakeses lunastame 12eurose pileti, lisaks võtame 5 euro eest käterätid ja froteemantlid. Teenindaja on sõbralik paksu raamatut lugev tudengipoiss, kes tuletab muu hulgas meelde, et me rahakotid laevale kaasa ikka võtaksime, kui me juua-süüa tahame osta. Kapivõtmed peos, ronime kitsast järsust trepist üles riietusruumi. Eestis peente spaadega harjunud nõrgema närviga saunasõber võib riietusruumi nähes natuke ära ehmatada. Riided tuleb suruda spartalikult lihtsasse metallkappi, ümber saab riietuda villase kardina taga nõukaaegse kaubamaja proovikabiini meenutavas putkas. Mehed-naised on siin ühes ruumis koos, berliinlane häbelik ei ole.

Niisiis lipsame meiegi suspedes ja hommikumantlite väel üle kergelt lumekirmes hoovi ja pisut libeda maandumissilla. Ei tea, kas uudsusest või ärevusest, aga nii lühikese maa pealt tõepoolest ei jõua külm hakata. Avame plastist ukse ja olemegi saunalava esimeses ruumis ehk lounge'is. Siin on soe ja niiske. Mängib vaikne muusika (stiilist võiks arvata, et oleme Klassikaraadio lainel), põrandal on pikkades ridades valge froteega üle tõmmatud lamamistoolid, neil pikutavad inimesed kas lihtsalt lebavad, silmad kinni, loevad raamatut või vestlevad vaikselt omavahel. On nii valge ja vaikne, et tuleb tahtmine kikivarvul edasi hiilida, et tukkuvaid inimesi mitte üles äratada. Baarmen leti taga naeratab sõbralikult ja viipab käega, et astutagu aga edasi.

Silma torkab selle paiga ääretu lihtsus. Põrandad on puidust, seinad puidust taladele kinnitatud paksust kilest. Ei mingeid kahhelplaate ega põrandakütet, taoline võiks välja näha üks Eesti suvila juures pooleliolev saun. Samas on tunda, et see paik siin on hästi läbimõeldud ja armastusega valmis ehitatud. Ventilatsioon on suurepärane, õhk on meeldivalt soe ja laes vuhisevad valged tekstiilist torud.

Liigume edasi koridori, mis ühendab lounge'i saunaosaga. Siin asuvad dušid - kujunduseks taas lihtsad puittalad ja kile, riidenagidekski on suured puupakud. Saunade eesruumides on taas üks pikk rida lamamistoole - seekord on tegu selliste mõnusate kiiktooli moodi lebatsitega, kus saab jalad peaga samale kõrgusele tõsta ja endale kiikumiseks hoogu ise lükata.

Esimene saun on mõnusalt kuum ja hiiglasliku lavaga, kus mõned inimesed juba ees istuvad. Üks terve külg, see, mis jääb lava ette, on kilest - õigemini läbipaistvast plastmembraanist, mille taga säravad linnatuled ja loksub tume jõevesi. Nüüd jõuab ka päriselt kohale, et olemegi tõepoolest keset jõge. Vaade tuledesäras öisele linnale on veelgi vingem, kui minna saunast välja end terrassile jahutama. Jõgi loksub otse jalge ees, vasakul helendab Berliini teletorn ja paremal kõrguvad augulised molekulmehed (ameerika skulptori Jonathan Borofsky 30 meetri kõrgune monumentaalskulptuur Spree jõel).

Kui Eesti eripära on see, et saunas peab tingimata õlut jooma, siis sakslased ei näi läbi saavat suitsuta. Eks nad ise tea, kui tervislik kahe leilivõtmise vahele sigaretti tõmmata on, aga see võimalus neil laevatekil on. Üldse tundub, et Badeschiffi on loonud keegi saunasõber oma äranägemise järgi, kuidas just talle meeldiks saunas käia. Saunaruumide ees olevatel lamamistoolidel võib teha väikese uinaku, lugeda läbi raamatud ja ajalehed ning rüübata kõrvale teed, kohvi või õlut. Keegi ei kiirusta lahkuma ja kedagi ei näi häirivat ka porgandpaljalt ringi patseerivad eri soost linnakodanikud. Ujumispüksid ja trikoo näivad olevat pigem soovituslikud kui kohustuslikud, ontlikumad saunalised on endale ümber keeranud käteräti või froteemantli.

Riietega olekski tülikas jännata, sest saunast saab porgandpaljalt basseini ujuma joosta ja sealt jälle tagasi sauna. Eestist erinevalt on kolme miljoni elanikuga Berliinis võimalus saunas mõnd tuttavat kohata pea olematu. Sauna võib tulla ka ajal, kui saun on reserveeritud kas ainult naistele või meestele.

Endisest laeva laadimisruumist ümber ehitatud jaheda veega basseinis (ametlikult on kirjas 22 YC, tundub aga jahedam) pärast kuuma sauna sulistada, selle kileseinte vahelt lageda taeva alla välja ujuda ja mängida mõttega, et ujud juba päris jões, on tõesti ülimõnus. Paremat vaadet ühele linnasuplusele oleks ka raske soovida. Ümberringi on linn, tuled ja jõgi ning tume taevas, kus võib aimata tähti. Õhkkond on Badeschiffil nii rahulik, vaikne ja pühendunud, et tundub, nagu oleks tegu mingi vandeseltsi kokkutulekuga.

Badeschiff on lahti kolmel päeval nädalas öösel kella kolmeni, muidu südaööni. Kui esialgu võiks mõelda, et kes öösel enam ikka sauna tahab, siis mõnda aega Berliinis elanuna hakkan aru saama, et elu käibki siin öösiti varaste hommikutundideni. Kui mõelda ka näiteks sellele, et kõrvalolevas teatris algab üks tavaline etendus pool üheksa õhtul ja kestab kella 23ni, siis ongi ju tegelikult paras aeg väike saun teha. Ja hommikusööki pakuvad paljud Berliini kohvikud kella kolmeni, mõned koguni kella kuueni välja.

Badeschiffi idee sündis 2002. aastal, kui linn kuulutas välja konkursi Spree jõe äärsete alade paremaks integreerimiseks linnaga. 19. ja 20. sajandil olid suplusmajad linnast läbi voolava jõe ääres tavalised, kuid juba ammu on ujumine jões hügieenilistel kaalutlustel keelatud.

Arhitekt Gil Wilk, büroo AMP Arcitectos ja kunstnik Susanne Lorenz käisid välja idee teha Spree jõele sauna- ja supluslaev. 2004. aasta suveks oli ühest 30 aasta vanusest kaubalaevast ümber ehitatud supluslaev valmis. Hiljem mõeldi, et oleks tore, kui laeval saaks sulistada ka talvel. Nii ehitatigi laevale kergesti lahtimonteeritavad puidust elliptilised kaared ja tõmmati peale kilemembraan. Aasta hiljem talvel oli laev külastajate jaoks valmis. Tegemist on linnarahva seas populaarse projektiga, suvisel ajal külastab laeva ilmast sõltuvalt 300-3000 inimest päevas. Talvel mahub laevale ujuma-saunatama korraga 150 inimest. Suvel on laeva kõrvale loodud väike liivarand, baar on avatud hommikuni.

Fotod: Torsten Seidel - Badeschiff