Elu liftis

Uksed sulguvad, ainuke reisiline ristab käed, heidab sõiduootuses pilgu lakke ning lift võtab paigalt, et siis mõne hetke pärast kahe korruse vahel kolksuga seiskuda. Taoliseid argiseid äpardusi juhtub ju ikka. Meie reisilisele oli see aga juba kolmas kord lühikese aja jooksul. Kõik eri majades. Nagu oleks mingi lifti needus kallal. Varakevadise tormi toel elektrita külma ja hommikueineta päeva ärganud kõhu korin suurendab vaid masendust. Kas tõesti peavad kõik hädad kiusama vaid ühte inimest?

Analüüsides 15 riigi 147 000 õnnetuse detaile, leidsid Hollandi Groeningeni Ülikooli teadlased, et meie hulgas elab grupp inimesi, kes neelavad endasse enamiku kõikvõimalikest hädadest. Selliseid saatuse kiusatud hingesid leiab ühe iga 29 vähemõnnetu kohta. Nende osaks on vähemalt poole suurem tõenäosus õnnetusse sattuda kui kõikidel ülejäänutel. Ning eks nendegi hulgast leia omakorda superarmiliste eliitgrupi. Millegipärast suhtuvad ümberringi elavad inimesed nendesse õelalt ja parastavalt, kasutades väljendeid: "ise oled süüdi", "loll saab ka kirikus peksa", "õnnetu tüüp" jne.

Viimaste, tundub, et saatuse poolt kiusuks elus hoitavate jaoks saabuks viimane kirgastumine ehk nn Vene ruletis, kui ühe padruniga revolvri salve ruletilaualiku keerlemise lõpetav lask muutub tavainimese jaoks 1/6 tõenäosuse (üks padrun kuue pesa kohta) nende jaoks 1/1, st üks padrun ühe õnnetu tüübi kohta.

Taoline jutt meeldib pessimistidele. Õnneks on olemas ka optimistlik kujutlus. Tähendab ju ülaltoodu, et meie hulgas peab kompensatsiooniks ja keskmise paigalhoidmiseks elama ka õnnelikuma saatusega inimesi. Kujutage ette sama ruletimängu, milles osaleks natukene suurem hulk inimeselaadseid olevusi võõralt planeedilt. Oletame, et see vastik mäng kestab aastaid. Mängu lõpuks avaneb pilt tohutu suurest surnuaiast ning kui viimanegi suits hajub, näeme väikest gruppi, väikese näpuga kõrva puurivaid ellujääjaid. Nemad ongi need õnnelikumad. Neid on vähe! Nad ei pidanud muud tegema, kui päästikule vajutama.

Asendades revolvri argiste tegevustega, nagu näiteks liftiga sõitmine, auto ostmine, abiellumine, arsti diagnoos või siis aktsiatesse investeerimine, näeme taas kord hulka õnnetuid ning väikest gruppi neid, kellel vedas. Millegipärast suhtuvad ümberringi elavad inimesed mõnesse õnnelikku aga aupaklikkuse ja imetlusega, kasutades väljendeid nagu "geniaalne", "visionäär", "guru" jne. Tegelikult ei pidanud nad muud tegema, kui päästikule vajutama. Neil lihtsalt on vedanud.

Kahjuks ei meeldi selline seletus kellelegi. Inimesed on äraseletamise masinad. Igal asjal ja nähtusel peab olema mingi seletus. Nii on kindlam tunne. Pealegi, vastasel juhul ei oleks ju õppimisel ja kogemuste edastamiselgi mingit mõtet. Neil arvajatel on õigus. Vähemalt osaliselt, sest pajud elusfäärid arenevad varasema kogemuse toel, kuna ootamatuste esinemissagedus on olnud seni väike. Paraku ei aita varasem kogemus ehk tarkus lollis olukorras. Ei aita ju meie õnnetut liftsõitjatki teadmine, et varem pole lift katki olnud, ega pääse ka hani oma saatusest.

Nimelt elanud kord talupoeg oma hanega. Hane vaatevinklist tervitas talupoeg teda igal hommikul kausitäie ülimaitsvate viljateradega. Aeg-ajalt sattus toidu sekka ka magusat juurvilja ja üliharva leivatükikesi talupoja enda taldrikult. Iga päevaga veendus hani, et maailmas ei ole parimat inimest kui tema isand ja homme ootab ees taas kord tore päev. Kuni ühel jõulueelsel päeval oli isandal käes kirves. Seda lugu jutustas kunagi filosoof Bertrand Russell, hoiatamaks meid liiga palju järeldamast, ja et möödanikust õpitavasse tasub suhtuda ettevaatlikult. Ning ärge unustage, et Vene ruleti võitmine ei eelda tarkust nagu ka liftiga sõitmine.

Autor: Kristjan Port