Vabaduse väljak Kunstihoones

Väljapanek jaguneb kolmeks teemaplokiks. Esimene osa tegeleb rahvuslikkuse, vabariigi sünni ja võimuga.

Kunstnikud toovad välja oma isiklikud suhted kodumaaga, õhus on patriootilist hõngu. Siim-Tanel Annuselt on üleval lõuendile kantud iseseisvusmanifesti käsikiri, ning Tiina Sarapuu installatsioon peeglitega "Sini-must-valge lagi" loob põneva optilise keskkonna.

Näituse teine osa kajastab kunstnike suhestumist Vabaduse väljakuga. Kuidas see oli enne ja kuidas see on nüüd.

Tähendusterikka kolmiku moodustavad näituse nimitöö, Liina Siibi video "Vabaduse väljak" (2008) ning kaks erinevat vaadet Vabaduse väljakule - Adamson-Eric 1936. aastal ja Mall Nukke 2008. aastal.

Kolmas osa näitusest tegeleb aga hoopis massimeedia, meelelahutuse, sotsiaalsete ja poliitiliste teemadega.

Siin äratab kõigepealt tähelepanu Sandra Jõgeva installatsioon kahe roosa uksega, töö nimeks "Seltskonnaajakirjandus". Uksesilmast saab igaüks oma uudishimu rahuldada, piiludes kunstniku ja tema ema magamistuppa ning teha omad järeldused seal toimuvast - kas on piisavalt materjali kollasele ajakirjandusele või jätavad lavastatud pikantsed stseenid uudistejahtijad külmaks.

Väga otsekoheselt ja teravalt räägivad Marko Mäetamm ja Anu Juurak sundüürnike probleemist ning nende installatsioon ulatub Kunstihoonest lausa välja.

Töö teostamiseks võeti ette suurem aktsioon - sundüürnikel paluti kirjutada oma mõtetest ja tunnetest ning saata oma kodust foto.

Kunstiakadeemia tudengitega võtsid kunstnikud ette töötoa, kus joonistati neist majadest siluetid, mis mäetammelikult valulikult veritsevad. Kunstihoone ette on aga välja pandud tabavaid mõtteid sundüürnike kirjadest.

Alati põnevate ja lõbusate asjadega lagedale tulevad Infotankistid on seekord Kunstihoone tagatuppa üles pannud tehnoloogiliselt üsna keeruka, külastajat kaasa haarava installatsiooni.

Infotankistide kardina tagant tulevad kõik millegipärast naerul nägudega välja. Miks - selle jätan avastamiseks.

Mujal Euroopas on taolised interaktiivsed kunstitööd juba ammu väga populaarsed ja kuuluvad pea iga kaasaegse kunstinäituse juurde. Hea on tõdeda, et ka Eestis saab sellist kunsti aina rohkem nautida.

Autor: Ragne Nukk