Ei mingit emapalka

Carrie Hayes kangestub hirmus, et kohe lööb kolleeg ukse lahti ja saab šokeeriva vaatepildi osaliseks - noor naine ei saa midagi parata, et on parajasti ametis rinnapumbaga. See on osa peatselt pärast lapse sündi tööle naasnud ema igapäevast, kust ei puudu nutuhood kempsus ja pidev ahastus paarikuise tütre lapsehoidja hoolde jätmise pärast.

USA seadus annab emadele 12 nädalat palgata sünnituspuhkust, mille jooksul tööandja on kohustatud hoidma naisele töökohta. Pärast nappi kolme kuud tuleb imikule hooldaja leida ja tööle ilmuda - tuli ka USA avalik-õigusliku ringhäälinguga seotud erafirma Corporation for Public Broadcasting (CPB) projektijuht Carrie Hayesil.

Kuid kui lugeja nüüd arvab, et Hayes on tüüpiline USA töötav ema, siis ta eksib. Ei, too noor naine on igati õnnega koos, mida ta ise ka tänulikult rõhutab.

Esiteks annab mainitud seadus, mis reguleerib perekondlikel ja tervislikel põhjustel töölt ajutist kõrvalejäämist, 12 vaba nädalat vaid neile sünnitajatele, kes töötavad kas riigiametis või kelle firmas on enam kui 50 töötajat - ja CPB vastas viimasele tingimusele. Kuid USA tööministeeriumi andmetel kehtib see seadus vaid kümnendiku erasektori ettevõtete kohta ega kata ligi 40% tööjõudu (viimased andmed pärinevad 2000. aastast).

Teiseks - Hayesil oli kindlustus, mis maksis talle tööst eemal oldud aja jooksul kinni 60% palgast. Selline asi on USAs luksus. Naiste ja perede elamistingimuste parandamisega tegeleva organisatsiooni National Partnership poliitikaanalüütik Steffany Stern kinnitab, et vaid vähem kui kümnendik lapse saanud vanematest saab töölt ajutiselt kõrvale jäädes mingit hüvitist.

See tähendab, et paljud naised ei saa endale lubada isegi seadusega tagatud 12nädalast emapuhkust. Tööministeeriumi andmetel ei tee 78% neist, kes vajadusest hoolimata edasi töötavad, pausi just raha pärast. Steffany Sterni kinnitusel langevad paljud naised pärast sünnitamist vaesusse või on sunnitud võtma lisalaenu.

Steffany Stern ei oska seletada, miks USA nii perevaenulik on, samas kui kõik muud arenenud riigid oma sünnitajaid kõrgemalt hindavad.

Ta tuletab vaid meelde, et enne seda, kui praegune seadus 1993. aastal kehtima hakkas, olid äriringkonnad tuliselt sellegi vastu - ettevõtted avaldasid kartust, et lähevad pankrotti.

Praeguseks on selge, et tööandjate hirmud olid asjatud: pea üheksa kümnest tööandjast leiab, et 12 nädalat emapuhkust lubaval seadusel pole nende tootlikkusele, kasumlikkusele ega kasvule mingit mõju või on see hoopis positiivne.

Carrie Hayesil vedas veel sellegagi, et ta suutis kaubelda välja tingimused, millest enamik tööle tagasi suunduvaid naisi võib vaid unistada - kaks päeva kontoris, kolm päeva kodus töötamist. Viiepäevaseid kontorinädalaid noorel naisel praktiliselt polnud.

Hayes meenutab judinatega oma tuttavate kogemusi: üks sõbranna pidi tööle naasma kuus nädalat pärast sünnitust, sest muidu poleks pere ots otsaga kokku tulnud.

Hayesi meheõde võttis pärast 12 nädalat lapsega kodus olemist kontoritee jalge alla eelkõige seepärast, et tema tööandjaks olev pank oli perele soodsa intressiga laenu andnud. Töökohta vahetades oleks pere pidanud ka oma kodust välja kolima, sest soodustuseta oleks igakuised maksed neile üle jõu käinud.

Ja ometi, oma suhtelisest heast seisust hoolimata otsustas Hayes pärast teise lapse sündi mullu märtsis mitte enam tööle tagasi minna, vaid hakata ise endale tööd andvaks meediakonsultandiks.

Ainult abikaasa sissetulekust elamine poleks olnud võimalik - noorte professionaalide pere kolis isegi madalamate kinnisvarahindade ahvatlusel linnast 40 minuti autosõidu kaugusele -, aga vähemalt saab ta ise töökoormust ja -aega valida. Tal veab, et tema ajakirjanikust abikaasa tervisekindlustus hõlmab terve pere - muidu poleks see võimalik.