Mida suurem, seda parem

Majandussurutise jutt on enamiku Eesti ettevõtjaist täiesti ära tüüdanud. Suures osas ärisektorites on mõõdukas kasv ja asjad liiguvad. Vahepeal vaadati tõesti kurbade silmadega, kuidas kinnisvaramehed ülikiirelt rikastusid - nüüd lihtsalt võtavad koi ja rooste osa sest tagasi ja õiglus on taas justkui maa peal.

Enamik ärisid toimib aga vaata et paremini kui enne, sest tööjõuga on lahedam. Inimesed hindavad kõrgemalt stabiilset arengut, mitte ei jookse töö järele, mis on küll rammusam, aga saab ühe või paari hooajaga otsa ning päeva lõpuks ollakse ikka pigem miinuses.

Rahunemist on Eesti majanduses olnud varemgi. See on hetk, kus unistused ja ambitsioonid tuleb kainelt üle vaadata ning mõista, et kõigest ei tasugi unistada - kurnab ihu ja vaimu. Eelkõige pean silmas Eesti firmade maailmavallutusplaane, mis olid popid 1990. aastate lõpus ning moes ka aasta-paar tagasi.

Rahvusvaheliseks muutumine on normaalne soov, kui koduturul on saavutatud positsioon, mille suurendamine pole olulises mahus võimalik või on ebamõistlikult kallis. Kui pole tegemist loomuliku monopoliga, nagu näiteks Eesti Energia, siis üle 40%list turuosa ühes riigis on juba hoida väga raske, veel raskem on seda kasvatada.

Muidugi, ka välisturgudel on konkurents äärmiselt tihe, kuid kui silmad lahti ringi vaadata, võib mõni suure turuosaga, kuid madala kasumlikkusega ettevõte soodsalt müügis olla. Turuosa ostes võidab nullist alustamisega võrreldes väga palju aega, mistõttu tehingu õnnestumisel on enamik makstud hindu, kui nad on põhjalikult läbi kaalutud, õiged.

Ettevõtete liitmisel tekib sünergia eelkõige siis, kui liituvail ettevõtteil on oma tugevused ja erinevad turud. Siis võrdub 2 + 2 reeglina viie, kuue või seitsmegagi.

Turuosa ostes ostetakse välja ka oluline konkurent, mis ei ole samuti vähetähtis asjaolu. Samas, konkurentsi ahenemist selliste tehingutega reeglina ei teki, sest ostetakse ikka väiksemaid või mitte nii hästi toimivaid firmasid. Olulise turujõuga ettevõtted on lihtsalt röögatult kallid, nende ost pole majanduslikult põhjendatud.

Balbiino mullu ostetud Läti jäätisetootja Margota näiteks annab esimest sünergeetilist efekti juba tänavu. Meile oligi olulisim saada juurde turumahtu.

Eesti firmadele ongi võtmeküsimus, kas nad suudavad Balti regioonis endale tugeva positsiooni kindlustada või neelatakse nad enne ükshaaval alla. Nagu näiteks juhtus SEB poolt üle võetud kolme Balti pangaga. Selleks, et olla tegija, on vaja jõudu.

Praegune majanduskliima on laienemiseks ja turu haaramiseks igati sobiv. Muidugi, raha on kallim, kuid ettevõtted on odavamad, mõned isegi väga odavad.

Paljud ettevõtjad ei näe keskkonna kiiret paranemist ette, kannatus katkeb, lüüakse käega. Neile, kel jonni jagub, on see nii suur väljakutse kui võimalus.

Ühest küljest on laienemine, eriti just ülevõtmiste või liitumiste kaudu riskantne ja kallis. Teisalt aitab tugev turupositsioon ellu jääda ja firma turuväärtust tihti hüppeliselt kasvatada. Eduka ettevõtluse oluline eeldus on maht, seda eriti tootmises.

Hiina jt odavtööjõumaade suur eelis on see, et mahud on meeletud, sellest ka odav hind. Eesti-suguste väikeriikide kohalike tegijate võimalus on kõrge paindlikkus ja eritellimused (mis võivad meile tunduda isegi masstootmisena).

Eesti firmadele on lähiaastate tähtküsimus, kuidas toimub integreerumine teiste Balti riikidega. Kas juhtlõng jääb Eestisse, on meie endi nutikuse küsimus. Kindel on aga, et mida suurem ja tugevam ettevõte kolmel Balti turul kokku on, seda suurem on tema turuväärtus ja kasumiteenimisvõime. Kui mitte lühiajaliselt, siis pikas perspektiivis kindlasti.

Autor: Riho Niils