Elukogenult leidlik juht

Käisin suvel aiandis rohimas. Ja vanavanemad maksid maal töötamise eest. Esimene suur asi, mille teenitud raha eest ostsin, oli nahast portfell, millega läksin kolmandasse klassi ja mis maksis kümme rubla, mis oli siis väga suur raha. Mulle on alati meeldinud ilusad asjad, ka täna hindan ilusaid rõivaid.

Keskkoolis köitis psühholoogia, nii et tahtsin minna seda õppima, aga kuna ei suutnud keskenduda igavatele ainetele, ei saanud sisse. Kuna olin hea kirjandite kirjutaja, läksin järgmisel aastal Tartu Ülikooli kaugõppesse eesti keelt ja kirjandust õppima, aga see ei köitnud mind. Kuna minu jaoks peab olema huvitav, et ma suudaksin keskenduda ja pühenduda, jätsin selle pooleli. 1985. aastal Gorbatšovi sula ajal sain aru, et kui nüüd õppima ei lähe, jään rongist maha. Nii et läksin 30aastaselt õppima Tallinna Tehnikaülikooli tööstusjuhtimist ja planeerimist.

Jah. Olin töötanud kaubastute valitsuses ja kuna ka minu ema töötas toitlustuses, oli see minu jaoks tuttav maailm. Kui lubati hakata moodustama kooperatiive, teadsin, millest puudus on - polnud normaalseid sööke, saiu ega pirukaid - kõik oli defitsiit. Enne õppima minemist töötasin ma puhvetipidajana Nõmme restoranis ning esimesed kaastöölised kooperatiivis olid sealsed kaastöölised. Rentisime kondiitritsehhi, varustasime saiadega TÜ arvutuskeskuse sööklat. Meie saiu, pirukaid ja torte müüdi isegi Kaarmani kaupluses.

Kuna sel ajal olid ettevõtjad harjumatu ühiskonnaklass, tehti meiega sageli intervjuusid ja näidati televiisoris, nii et Tallinna linnavalitsus, tol ajal veel täitevkomitee, kutsus mind toitlustusosakonna asejuhatajaks, kes aitaks toitlustusettevõtteid erastada.

1989. aastal võeti vastu aktsiaseltsi põhimäärus, nii et ettevõtetele, mis erastati, oli vaja teha põhikirjad. Tegin neid õhtuti kodus. Kui kapid olid täis šampuseid ja šokolaadikarpe, mida mulle põhikirjade eest toodi, sain aru, et võiksin seda teha ka raha eest. Nii moodustasimegi 1991. aastal ASi Kermon, 1994. aastal asutasime Kermon Hekta, et pakkuda raamatupidamist, mida küsiti, nii et üks asi on teisest välja kasvanud.

Praegu on see juriidiliselt lihtsam. Küsimus on pigem kapitalis, mida nõutakse.

Need, kes ütlevad, et ideid ei ole, pole lihtsalt ettevõtjad. Ma võiksin praegu käisest ideid puistata, nimetades asju, mida meie kaubandusvõrgus ei ole ja mida võiks teha.

Leidlikkus ja kogemus. Ja mõnikord on lihtsam mõni pisiasi ise ära teha.

Minu jaoks on alati olnud üks õige arvamus, see, mis on minu arvamus. Nii et ma surun oma asju läbi. Aga kui vaadata, siis tihti asjad, mida olen jäärapäiselt ajanud, ongi olnud parim tee, mida mööda minna. Ma toetun sisemisele veendumusele ja intuitsioonile.

Läbipõlemise kaudu. Kõige töisem aeg oli erastamisperioodil, kui kirjutasin hommikuni välja äriplaane, tööd sai tehtud isegi 18-20 tundi ööpäevas. Silva meetodist saadud arusaam, kuidas enda mõtteid juhtida ning kuidas kõik on iseenda kätes, oli meie jaoks suur üllatus.

Ega ma ei arvanud, et hakkan õpetajaks, aga peas vasardas mõte: miks inimesed, kes vaimset teooriat õpetavad, pole suutnud ise neid teadmisi enda puhul ära kasutada. Kui räägime, et on võimalik ligi tõmmata küllust ja tervist, näha hea välja ja olla edukas, siis tekib küsimus, miks inimesed ei tee seda.

Tänu Silva meetodile saab paremini endaga hakkama, saab paremini juhtida inimesi, eesmärke ja ettevõtteid. Tehnikad on tegelikult lihtsad, aga meid on kasvatatud vaimus, et kõik käegakatsutav on õige ja see, mida mõõta ei saa, on vale.

Kindlasti. Meil on ettevõtlusaktiivsus üldse väike, ettevõtjaid võiks rohkem olla.

Ettevõtlust ei väärtustata. Otsitakse negatiivset, ühiskond ja valitsus peaks ettevõtjaid rohkem tunnustama ja väärtustama.

Kersti on tugeva tahtejõuga ja suure tööjõudlusega, alati ettevõtlik ja maailma asjadele globaalselt vaatav ettevõtja, kes näeb võimalusi ja neist ka kinni haarab. Talle meeldib tunnetada majandusnähtusi ka makromajanduse tasandil, ja mõnigi kord on talle arusaamatu, kui mõni ettevõtja või riigiametnik makromajanduseni ei küündi.