1. mai 2008 • 5 min
Jaga lugu:

Novaatori uudised

Odava toidu aeg näib olevat möödas. Seda tajuvad toidupoes ilmselt kõik eestlasedki, rääkimata paljudes vaesemates maailma osades elavatest miljarditest inimestest, kellel kulub pea kogu sissetulek toidule. Mis on selle kriisi põhjus ning kas tunneli lõpust paistab ka valgust?

Suurbritannia keskkonna- ja põllumajandusministeeriumi heaks töötav teadlane Bob Watson nimetas intervjuus The Daily Telegraphile peamiste nisuhinna kergitajatena Hiina pidevalt suurenevat nõudlust nisu kui loomasööda järele, sest suureneva sissetulekuga hiinlased soovivad süüa rohkem liha. Austraalias on põuased ilmad rikkunud nisusaagi juba kolmel viimasel aastal, mistõttu tuleb neil vajaminev kogus riiki sisse vedada. Mitmed teravilju eksportivad riigid on oma elanikkonna toitmise huvides nisu ekspordi keelanud ning kõige tipuks on olukorda ära kasutamas tooraineturul tegutsevad spekulandid, kes hindu veel enam üles ajavad. Maisi osas on olukord hulluks läinud suurel määral tänu USA plaanidele sellest kütusena kasutatavat etanooli tootma hakata.

Riisihinna tõusu seostab rahvusvaheline riisiuuringute instituut muu hulgas riisikasvatuse vähenemisega Filipiinidel, kus paljud varem riisipõldude all olnud alad on selles kiirelt industriaalseks muutuvas ja linnastuvas riigis teise otstarbe leidnud. Aasia riikide üha kasvav nälg liha järgi on sundinud neid riisi asemel kasvatama loomasöödaks sobivamaid kultuure. Oma osa on andnud ka üleujutused Indoneesias ja Bangladeshis ning külmad ilmad Vietnamis ja Hiinas.

On selge, et toiduhinna tõus mõjutab kõige rängemalt just vaesemat osa inimkonnast. Rikastes riikides moodustavad kulutused toidule umbes 10-20 protsenti inimeste kulutustest, arengumaades jääb see number aga enamasti 60 ja 80 protsendi vahemikku, kusjuures olukorra teeb halvemaks asjaolu, et paljud neist riikidest impordivad suurema osa vajaminevast toidust.

Maailmapanga presidendi Bob Zoellicki sõnul surub toiduainete hinnatõus 100 miljonit inimest tagasi vaesusse, nullides seega terve aastakümne majanduskasvu positiivse efekti.

Üldiselt peaks majandus ennast sellistes olukordades ise korrastama. Kui nõudlus ületab selgelt pakkumist, hakkavad hinnad kiirelt tõusma, millele omakorda reageerivad tootjad toodangu suurendamisega ning hind peaks aja möödudes normaliseeruma.

Arengumaades on aga olukord keerulisem. Paljud India ja Aafrika põllupidajad on müünud oma tööriistad ja loomad, et oleks võimalik süüa osta. Sellises olukorras kipub kriis pigem süvenema, mitte aja jooksul leevenema. Pikas perspektiivis peaks olukord siiski paranema, sest väga suur osa maailma põllupidamiseks sobivast pinnast on kasutamata ja söötis.

Kuigi aastaks 2050 on inimeste arv ületanud üheksa miljardi piiri, ei maksa arvata, et me kõik nälga sureme. Rikkamad riigid leiavad lihtsasti viisi, et ennast ära toita, näiteks geneetiliselt modifitseeritud põllukultuuride abil. Kuid üle maailma tunneb 800 miljonit inimest praegu näljatunnet ning senine tendents ei luba eeldada olukorra paranemist.

Eksperdid ei arva, et lahenduseks peaks tingimata olema uute geneetiliselt modifitseeritud organismidest (GMO) imesortide laialdane kasutuselevõtt. Pigem tuleks juba olemasolev tehnoloogia muuta laialdasemalt kättesaadavaks, et arengumaade farmeritel oleks võimalik tõsta efektiivsust.

Watsoni sõnul on toidukultuuride kasvatamine kütuse tegemise eesmärgil nii keskkonnaalaselt, sotsiaalselt kui ka majanduslikult vastuvõetamatu idee. See aga ei tähenda, et biokütuste idee iseenesest oleks halb.

Tõeline läbimurre biokütuste tootmisel saabub aga ilmselt alles siis, kui etanooli hakatakse tootma tselluloosist.

Ostsid säästupirni, et hoida loodust ja vähendada elektriarvet. Kas neid peaks kasutama samamoodi kui nende eelkäijatest traditsioonilisi hõõglampe?

Tihtipeale jäetakse pidevalt põlema ametiasutustes kasutatavad pikad (1-2meetrised) torujad pirnid. Arvatakse ka, et sellise pirni käivitumine võtab palju energiat, mistõttu oleks need toast lahkudes mõistlik põlema jätta, kirjutas Scientific American.

Tuleb aga välja, et sisselülitumisel suurenev energiakulu on nii lühiajaline, et ei oma erilist tähtsust: USA energeetikaministeeriumi andmetel võrdub see vaid mõne sekundi tavalise põlemise ajal kuluva energiaga. Teiste sõnadega on energia kokkuhoiu vaatepunktist lähtudes peaaegu alati kasulik ka säästupirnid toast lahkudes välja lülitada - käivitumisenergia kompenseeritakse kustutamisega säästetud energia abil.

Kas sisse-väljalülitamine võib aga mõjutada pirni eluiga? Tihedam lülitamine võib seda tõepoolest teha, ning arvestades säästupirnide kõrgema hinnaga, tundub mõistlik kindlustada neile võimalikult pikk eluiga. Kaaluma peab ju ka pirnide tootmise ja hilisema äraviskamisega seotud keskkonnamõjusid.

Lihtne rusikareegel, mis tasakaalustab mõlemad mured, on lülitada säästupirn välja juhul, kui lahkud toast rohkem kui viieks minutiks. Isegi säästupirnide puhul ületab pirni eluea jooksul kulutatava elektri hind kaugelt pirni enda hinna. Isegi kui säästupirni väga tihti sisse-välja lülitada, on mõju pirni elueale energia kokkuhoiuga võrreldes küllalt väike. Lisaks on pirni eluiga ju ka seda pikem, mida vähem aega sa seda põlemas hoiad.

Ilmselt on sellist tüüpi arvutused tulevikus üha sagedasemad, sest mitmed riigid plaanivad energiat raiskavad hõõgpirnid tulevikus keelustada. Kuid meeles tuleb siiski pidada, et kuigi säästupirnid hoiavad energiat kokku, on kõige tõhusam kokkuhoiumehhanism olnud kogu aeg meie käeulatuses - selleks on lüliti.

Sõda näib olevat täiesti mõttetu nähtus. Tegemist on sõgeda inimelude ja ressursside raiskamisega, kuid paradoksaalsel kombel sunnib see loomupäraselt laiska inimest kogu oma ajupotentsiaali kasutama.

USA kaitseministeerium on eraldanud 250 miljonit dollarit uurimistöö finantseerimiseks, mille tagajärjel loodetakse sõduritele kaotatud kõrvad, nina, jäsemed, nahk, lihased ja teised koed tagasi kasvatada.

Edu korral oleks tegemist suure läbimurdega, mis jõuaks loomulikult kiiresti ka tsiviilhaiglatesse, kirjutas Reuters. Äsja loodud USA armee taastava meditsiini instituut kavatseb probleemile lahendust otsida tüvirakkude abiga.

USA armee kirurg kindralleitnant Eric Schoomaker usub, et uutest ravimeetoditest on reaalset kasu juba mõne aasta pärast. Ta tõi näite merejalaväelasest, kelle pea on kaetud raskete põletushaavadega. Siiani on talle tehtud 40 operatsiooni, kuid praegu pole mingit võimalust tema kõrvade ja nina taastamiseks.

Kaotatud kehaosade tagasikasvatamiseks loodetakse kasutada inimese enda tüvirakke, millest arendatakse vajaliku koe rakud. Seejärel kantakse nad biolagunevast materjalist raamistikule, mis tagab kehaosale loomuliku kuju. "Paari nädala jooksul peaks uued koed muutuma funktsionaalseks ning saama keha lahutamatuks osaks," ütles Schoomaker.

Texase ülikooli teadlased said valmis uute omadustega mikroobi, mis toodab tselluloosi - selle saab omakorda muuta etanooliks ja teisteks biokütusteks. Teadlaste arvates võiks sellega katta kogu transpordiks vajamineva energiakoguse.

Tselluloosile lisaks eritavad Malcolm Browni ja David Noblesi valmistatud tsüanobakterid (varasema nimega sinivetikad) ka glükoosi ja sahharoosi. Need lihtsuhkrud on peamised etanooli allikad.

"Tsüanobakterid on potentsiaalselt väga odavad etanooli ja teiste kütuste tootmiseks vajalike suhkrute allikad," ütles mikrobioloog ja molekulaargeneetik Nobles. Teadlased väidavad, et nende tsüanobaktereid saab kasvatada suvalisse kohta ehitatud tootmishoonetes, kasutades inimestele joogiks kõlbmatut soolast merevett, kirjutas Physorg.

Uued bakterid kasutavad energiaallikana päikest, tootes ning eritades lihtsuhkruid ja tselluloosi. Neid saaduseid saab pidevalt koguda ilma baktereid häirimata või hävitamata (vetikatest ja viljast tselluloosi kättesaamiseks tuleb neid tootnud organismid tappa ning suhkrud mehaaniliste vahendite ning ensüümide abil eraldada).

Autor: Villu Päärt

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt