Uudishimulik kirjastaja

Huvitav on aga see, mida ei veel tea. Nii loeb Aasmäe aeg-ajalt Lõuna-Sudaani ajalehti ning tutvub Uus-Guinea oludega.

Ma ei mäleta, seega arvan, et unistusi polnud. Põhjus oli lihtne - olin 14nda eluaastani üsnagi haige. See oli aeg, kus harjusin lugema ja lugesin väga palju.

Olen õppinud majandusgeograafiat, mis ei ole geograafia romantiline osa. Maadeavastusteks on minu jaoks olnud ekspeditsioonid Venemaal. Olen tegelenud noorpõlves pikalt talimatkamisega ja sportlikult ka päris palju saavutanud.

Majandusgeograafia valik oli aga seotud kaine arvestusega. Keskkooli lõpus tabas mind tõdemus, et ma ei tea, mida tahan. Mõtlesin paljude asjade peale, aga erinevatel põhjustel jäid need ära.

Lõpuks otsustasin minna Tartu Ülikooli. Otsustasin ära ülikooli, mitte eriala. Uurisin õppekavasid ja kuna tundsin huvi loodus-, täppis- ja ühiskonnateaduste vastu, avastasin, et majandusgeograafias on neid kõiki kolmandik.

Olen üsna rahul. Majandusgeograafia on kõrgem üldharidus, sellele on kerge üles ehitada ükskõik mida.

Linnapea ametis olin erialasel tööl, minu kandidaadi väitekiri käsitles asustuse arengut. Mainori ajal lõime rakendustegevuse kõrval Jaak Tammega Pedagoogilise Instituudi juures uurimisrühma, kus tegelesime 13 aastat linnauuringutega.

Suhteliselt. Tegime seda valdavalt kergetööstuse rahadega, suunitlus oli kergetööstuse huvidega. Mainor oli kergetööstusministeeriumi üks allasutustest eesmärgiga juurutada uuendusi. See oli teaduse ja tööstuse sümbioos. Mõõtsime, kuidas inimesed tajuvad materiaalset keskkonda.

Tegelesime konsulteerimissüsteemiga, 80ndate keskpaigast oli meie peal majandusreform, hakkasime tsentraliseeritud süsteemi lammutama, arendades kooperatiivi süsteemi.

Tehtud linnauuringud muutsid linnapea ametis olemise kergemaks, kuigi olud oli tol ajal pöörased, intrid märatsesid tänavatel, venelased tankidega, toitlustus oli nagu oli, kütust polnud.

Praegu ei ole poliitikas huvitav, mujal on huvitavam. Poliitikas on huvitav siis, kui on olemas probleem. Praegu on head igavad ajad, see on rohkem režiimi hoidmine.

Riigikogus on mõistlik olla kas väga noorelt, kui on vaja kogemusi, oskusi ja sidemeid, või väga vanalt, kus kõik on juba selge. Sind pole vaja veenda, oled sõltumatu.

Ettepaneku tegi selleks aastaid tagasi Anto Raukas. Olen teatud mõttes uustulnuk. Et entsüklopeediat teha, peab seda harrastama aastakümneid. Amet esitab unikaalseid nõudeid: ühelt poolt peab olema majanduslikku taipu, teisalt peavad olema laialdased üldteadmised, et kvaliteet oleks tagatud.

Pean kontrolli all hoidma majandusasju. Ja suuremate väljaannete korral olen ma n-ö viimane reha - loen need paar korda rida-realt läbi.

Selles ametis on nõuded eripärased. Selliseid ettevõtteid pole Eestis palju, kui üldse on.

Ma ei ole väga faktikeskne. Ma ei ole mäluautomaat. Minu teadmine baseerub pigem sellel, kas see või teine on võimalik. Ma ei tea peast, kui kõrge on Amazonase veetase 1000 kilomeetri kaugusel suudmest võrreldes merepinnaga, aga kui on öeldud, et see on 800 meetrit, tekib minus kahtlus, et see pole võimalik ja ma asun asja kontrollima.

Mul on halb harjumus, et ma ei saa vaba aega veeta nii, et ma midagi huvitavat ei loe. Ja huvitav on see, mida ei veel tea. Lugemine ei tähenda ainult raamatut, sirvin iga päev ka netilehekülgi. Vahetevahel loen Lõuna-Sudaani ajalehti ja tutvun Uus-Guinea oludega. Minu eriline kirg ja huvi on aga Venemaa ja selle ümber toimuv. Venemaa on huku äärel, hoolimata välisest hiilgusest.

Harjumust otsida põhjuseid. Otsin põhjuseid, kui on probleem või vastasseis, kui põhjustega saab ühele poole, lahenevad ilmingud iseregulatiivselt. Kui inimene mõtleb valesti, puudub tal õigeks tegutsemiseks igasugune võimalus. Kui ta mõtleb õigesti, siis praktilises tegevuses ei pruugi asi alati välja kukkuda. Kui aga mõtlemine on vale, pole üldse võimalust.

Teiseks paindlikkus ja tolerants, mis lähtub loodusteaduslikust baasharidusest. See ei tähenda kõige sallimist, vaid pigem mõistmist, et maailmas ei ole kindlaid õigeid ja valesid asju. Maailm ei ole õlitatud süsteem, igal pool on hõõrumine. See võimaldab nii mõnelegi asjale, mis võib teisi inimesi marru ajada, vaadata filosoofilise ükskõiksusega.

Ma ei tegele ainult kirjastusega, vaid ka kinnisvara ja planeeringutega, mis on minu ala. Olen Tallinna Visiooni Koja liige ja ka ärilisel tasandil tegelen veidi kinnisvaraprojektidega. Et elu oleks huvitavam.

Vahel on tunne, et tegelen liiga paljude asjadega, nii et need ei kuku kõige paremini välja. Peaksin suutma rohkem keskenduda. Kavatsen ka ühe raamatu kirjutada. Me räägime demokraatia võidukäigust, aga kui võtta kriteeriumiks stabiilne demokraatia riikides, kus see on toiminud 1945. aastast, siis stabiilse demokraatia tingimustes elab maailmas ainult 18% inimestest. Mind huvitab, kas inimkonda on võimalik kujundada üheülbalistel alustel. Ja sõbrad käivad peale, et kirjutaksin memuaare.

Olen alates teisest kursusest pidanud loenguid. Õpetamine hoiab akadeemilises vormis. Olen ka sõpradele soovitanud, et tasub õpetada, kui on vähegi võimalust.

Hardo on laiahaardeline visionäär. Tal on suured, lennukad ja loovad ideed, teisalt aga kannatamatus rutiinse tegevuse juhtimiseks ja haldamiseks.

Hardo on temperamentne, samas on ta põhjamaiselt ratsionaalne ja kaalutletud. Nii et ta on vastuoluline.