Seitse põhjust, miks valida Clazz

Need harvad korrad, kui lähen restorani oma vabast ajast, lihtsalt meelelahutuseks (see tähendab, et pole vaja lugu kirjutada), olen enamasti sattunud Clazzi.

Panen kirja seitse põhjust, miks just Clazz.

1. Külastajat märgatakse, tullakse vastu ja öeldakse tere. Ka siis, kui vastuvõtja-šveitser kusagil mujal ametis on, paneb mõni ettekandja uusi inimesi tähele ja tuleb vastu võtma.

2. Külalist ei jäeta laua taha kuiva kurguga menüüd lugema, kelner küsib menüüd tuues kohe ka joogisoovi. Ma ju tean, kas ma tahan juua vett või veini või õlut või viina ja ei pea seda menüüst uurima. Söögikõrvase veini valimine vajab muidugi süvenemist, aga ka kodustele külalistele pakutakse ju kõigepealt midagi joogiks.

3. Saab värsket rohelist salatit. Mitmed Clazzi põhiroad on tegelikult suured rohelised salatid, kus salatipadjal on ohtralt liha või kala või juustu. Nii et siin ollakse märganud, et talv on möödas. Vähemalt juunikuus ei ole porgand enam tõsiseltvõetav hooajaköögivili, millest nii mõnedki restoranid pole veel aru saanud. Lihasööjaks peetav eestlane armastab rohelisi salateid küll, ega muidu tuletataks ikka veel meelde hingusele läinud esimest suursalatite maaletoojat Café Anglaisi.

4. Ettekandjad ja kelnerid oskavad rääkida. Vähe sellest, nad isegi tahavad klientidega rääkida. Mõnikord toidust, mõnikord veinist, mõnikord muusikast. Sealjuures oskavad hoiduda tüütuks muutumast.

5. Lihtsus ja pidulikkus on mõnusaks äraolemiseks parajas tasakaalus. Nii et piisavalt noobel koht, kuhu sandaalides ja rannapükstest õlleturist ei tahagi tulla, aga kus püüdlik pidulikkus hinge kinni ei löö.

6. Clazzis on muusika.

7. Clazz on ilus.

Muidugi võiks üles lugeda vähemalt samapalju neid asju, mis mulle ei meeldi. No kas või see, et ka siin pole roogade nimetamisel suudetud hoida tagasi vesipruulilikku ilutungi, on olemas nii Hõrgutav kalavaagen, Kirg tomatite vastu kui ka Šokolaadi unelm. (Väikses kirjas on Hõrgutis, Kirg ja Unelm küll kulinaarselt lahti seletatud, nii et aru saab, iseasi on, kas maitseb.)

Nagu mujalgi, suudab ka siin kelner tellitud road segi ajada, pudeli veini asemel ainult klaasitäie tuua, mõnikord pole kõige meeldivamas saalis vabu kohti või tuleb tellitud toitu terve igaviku oodata. Kuna kelnerid oskavad rääkida, saavad apsud suhteliselt valutu lahenduse.

Ah jaa, peaaegu unustasin: ka toit on hea. Viimistletud maitsete ja välimusega, kuid mitte peenutsev. Toitev, kuid mitte rammus. Mõõdukas, kuid mitte koonerdav.

Menüü on kusagil klassikalise ja modernse vahepeal, geograafiliselt Louisiana-Saami teljel, esindatud on ka Euroopa köögi süda, Prantsusmaa. Paar kuud tagasi vaimustas mind Saami lõhe - kergelt suitsetatud lõhefilee seente ja ahjukartuliga. Mida suve poole, seda enam ahvatlevad rohelised salatid.