Ärme oota ELi mahajääjaid

Valitsus on välja tulnud üheksa eesmärgiga aastateks 2008-2011, kiirendamaks Eesti majanduskasvu ja suurendamaks tööhõivet. Praegu töös olev mahukas dokument, peaaegu sada lehekülge, tahetakse vastu võtta sügisel.

Äripäeva toimetus tunnustab valitsust arvuliselt mõõdetavate eesmärkide seadmisel: vähemalt ei istuta niisama ja praegustest stagflatsiooni esimestest sümptomitest otsitakse väljapääsu.

Me teame nõukogude aja lõpust, mida tähendavad stagnatsioon ja inflatsioon, kokku stagflatsioon: majanduskasv on negatiivne, aga inflatsioon galopib, mistõttu rahva vaesumine on kõige kiirem.

Me ei ütle, et me oleme uuesti nõukogudeaja lõpus, aga kui tõsiste probleemide algete ees silmad sulgeda, on allakäik kiire.

See dokument tähendab Lissaboni strateegia - suurendada Euroopa Liidu liikmesriikide konkurentsivõimet - elluviimisel käiste üleskäärimist.

Iirimaa referendum ütles Lissaboni leppele "ei", Poola president samuti, seega on ühistöö karil ja iga liikmesriik peab ise oma jõududega vaatama, kuidas saab. Ses mõttes on Eesti enda töödokument vajalik.

Kõrvalleheküljel kirjutab majandusprofessor Ivar Raig, et Euroopa Liit võib edasi liikuda ka nii, et regioonid edenevad eri kiirusega - põhimõte, mida Euroopa Liit on siiani tauninud.

Eesti ei tohiks oodata Euroopa Liidu mahajääjaid - kas või neid, kes tahavad iga hinna eest mingeid üle-euroopalisi leppeid sõlmida ja ise mitte midagi enne teha - või nõuda abiraha suurendamist.

Valitsuse üheksa eesmärki keskenduvad stabiilsele makromajanduskeskkonnale, majandussõbralikule maksusüsteemile (tulumaksumäär langeb 18 protsendini), kokkuhoidlikule riigieelarvele, ettevõtlikkuse soosimisele, tööturu paindlikkusele jt aspektidele.

Lõppu kriitikat ka. Kõik on õige ja vajalik, kuid riiklikke arengukavasid, keskpikki stsenaariume ja muid dokumente on kinnitatud varemgi - ent mis neist on saanud? Kas seal seatud eesmärgid on täidetud, kas läks nii, kui prognoositi? Kui me sellele ei vasta, kas on siis mõtet genereerida pidevalt uusi arengukavasid, seada järjest uusi eesmärke? (Ehkki see on parem kui mitte midagi.)

Praegune kava 2008-2011 sellele samuti ei vasta. 2011 on uued riigikogu valimised, sestap tundub, et kaugemale pole mõtet planeerida, kuna üks valitsuskoalitsioon teise koalitsiooni tööperioodi eest ei vastuta.

Seni on Eesti siiski ümberpöörde suutnud vältida. Õnneks. Teeme nii, et rohkem niisama paberit ei raiska ja võtame üheksa eesmärki tõsiselt ette.

Autor: ÄP