Etna vulkaan köhatas

Päev Sitsiilia suuruselt teises linnas Catanias polnud pooltki nii ilus või huvitav kui 50 km eemal asuvas ajaloolises Taorminas. Ringi tasub käia keskväljakul ja seal lähedal kalaturul ning kindlasti veel mõnel pool, aga see on ka enam-vähem kõik.

Sellegipoolest külastavad linna paljud turistid, sest Etna vulkaan jääb Cataniast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele. Kuulsa vulkaani lähedusest annab märku ka toomkiriku juurest algav linna üks peatänavaid - via Etnea -, millel jalutades on mäetipp ilusa ilma korral kogu aeg silme ees.

Esimest Catania-hommikut alustasime autorendist. Tulime varem kohale, sest tegu on ju Sitsiiliaga, kus aeg venib pikalt. Igaks juhuks tegime nii autost (väikeste kriimudega Fiat Idea) kui ka laenutajast koos sellega pilti - et oleks kindluse mõttes tõendusmaterjalina olemas.

Seejärel põrutasimegi kohe Etna poole. Kui varasematel päevadel - isegi siis, kui päike meeletult paistis - oli Etna olnud pidevalt pilves, siis täna nagu tellitult polnud üleval pilvetupsugi.

Marsruut vulkaani poole kulges linnast väljudes aga nii salajasi teid mööda, et mitmel korral avastasime end pisikesest kõrvaltänavast. Tundus, et see ei vii kuskile, kuid tänava lõpus oli ilus ja suur silt koos noolega - Etna.

Alguses vookles tee mööda asulat majade vahel, kuid aega mööda jäi maju aina vähemaks, kuni võis teeservas näha ainult puid ja põõsaid. Millalgi kadusid ka need. Edasi tundus maastik meie ümber pärinevat justkui mõnest ulmefilmist - "Elu Kuul" või "Esimene invasioon Marsile". Mustal ja krobelisel pinnal ei kohanud me ühtegi elavat hinge ega taime.

Kuna viimasest suuremast laavapurskest polnud teab mis palju möödas, oli vana ja uhutud maantee asemele ehitatud kena ja korras tee. Hooaeg polnud veel alanud ja tõstukijaamas oli rahvast vähe.

Tõstuki ja auto pilet maksis ühele inimesele 700 krooni. Odavam olnuks võtta vaid tõstuk ja minna viimasest tõstukijaamast üles jala - kokku kestnuks see kolm tundi. Kuna ilm oli tuuline ja me polnud mägedes ronimise tujus, langes otsus esimese variandi kasuks.

Üleval oli tuul aga veelgi hullem, nii et kiskus suisa kapuutsi jope küljest ära. Mõistagi oli seal ka väga huvitav. Esmalt jalutasime õrnalt tossavate madalamate kraatrite serval ning vaatasime miljonis eri värvis kivimeid.

Üleval mäe peal varem olnud majast jäi pärast viimast purset järele vaid põrand ja ka see oli suuresti laavakivimite alla mattunud - vaid väike osa esimesest otsast oli veel näha. Uus putka ehitati sestap kergemast materjalist, nimelt puust.

Filosoofi-nimeline tipp on peakraatrist ligi 400 meetrit allpool, ent just sinna toovad viimasest tõstukijaamast turiste kõrgele tõstetud põhjaga jõulised väikebussid. Enamik inimesi rahuldubki Etna imetlemisega Filosoofi tipu lähedalt.

Just sel hetkel, kui meie üleval olime, köhatas viimase purske kraatri külje peal olnud suurem külgkraater päris korralikult. Jäime kulutatud raha eest saadud retkega rahule.

Autor: Indrek Martin