Laudvooder tahab õhku ja uut värvikihti

"Ehkki vanadel puitmajadel voodrilaua taha tuulutusvahet ei tehtud, tuleks voodri asendamisel seda siiski teha," soovitab Puuinfo projektijuht Märt Riistop. Eriti käib tuulutusvahesoovitus uute majade kohta. Kui vanade majade palkseina konarused tekitasid juba iseenesest voodri taha õhuvahed, siis uute hoonete sirged seinad jääksid ilma tuulutusvahedeta hoopis umbseks.

ASi Puukeskus müügijuht Eero Rakaselg leiab, et juba 22 mm vaheliist tagab piisava laudisetaguse tuulutuse.

Riistop peab voodri kestvuse nimel oluliseks ka alumise voodrilaua ja veelaua vahelist vahet, mis peaks olema 5-6 mm, et õhk pääseks liikuma laudvoodri alla. Lisaks võimaldab selline vahe vihmast või sulavast lumest niiskuva voodri allserval kiiresti kuivada.

Parima tulemuse peaks tema kinnitusel saama, kui alumise laua alumine serv lõigata umbes 45kraadise nurga all - nii vajub kaldvihmaga fassaadile sattunud vesi voodrist ruttu eemale.

Kui nõukogude okupatsiooniaja jooksul kasutati peaaegu ainsana 95-100 mm laudu, siis viimastel aastatel on aina suuremat populaarsust kogumas laiemad variandid. Nüüd on fassaadidelgi levimas 120-195 mm laiused lauad, tõdeb ASi Puumarket osakonnajuhataja ja kliendihaldur Meelis Kaupmees.

Ehkki laiem laud kuivab kauem ja kipub kliimamuutustes lihtsamini kuju muutma, usub ta, et standardniiskus 18-20 protsenti peaks tagama igasuguse laua kujukindluse.

Üks mooduseid punnideta laudvoodri puhul on paigaldada horisontaalne vooder paari sendimeetriste ülekatetega. Nii moodustub ülekattemuster, mis aga eeldab nurkades erilahendust.

Kõige raskem on panna sellised kaldus lauad otsakuti kokku. Kui isegi lihtsa horisontaallaudise nurgi kulgevaid ridu on keeruline liita, siis ülekattemustri puhul on see eriti raske. Liiatigi pole selline liide Riistopi sõnul ka töökindel, kuna avali kõmmelduvate laudade nurkadest pääseb niiskus voodrisse. Eriti käib see laiade laudade kohta.

Sarnaselt punnlaudadega ei salli ka lihtsalt servatud lauad tihedat kokkulöömist. Pilu ju laseb laudadel sügisniisketes ilmaoludes paisuda, et siis kuivades taas kokku tõmbuda.

Välisvoodrilaudade kinnitamisel tuleb Rakaselgi ja Kaupmehe kinnitusel kasutada kindlasti tsingitud naelu või kruve, muidu rikuvad roostenired laudise.

Kruvide või naelte eelistamisel Kaupmees vahet ei näe. Siiski hoiatab ta kasutamast ilma peata naelu, mis küll ei lase pärast naeltel paista, kuid üsna olematu lukustusvõime tõttu lasevad lauad ajapikku seinast lahti.

Voodri kestvuse nimel soovitab Riistop eelistada eelkrunditud või tellitult eelvärvitud laudu, mida saab pärast veel üle värvida. Erinevalt kohapeal värvimisest on see ka odavam.

Nii immutamise kui ka värvimise osas on parim kare kuusk, kuna näiteks sile ja vaigune mänd ei lase viimistlusmaterjalil imenduda. Võimalik on laudu ka õlitada, mis on värvist veelgi kestvam, või katta imbuva tõrvavärviga.

Vanadel voodritel tõesti puudus tagant õhuvahe, kuid selle tagas jällegi seinapinna enda konarus.

Väga kuivi laudu ei tasu seina panna. Lauad peavad olema õhkkuivad, ehk siis umbes 18% niiskusega. Liiga kuivad lauad võivad vihma saades üles paisuda ning lauad pääsevad seinalt lendu. Eriti mängimisaltid on laiad lauad.

Teisalt, liiga märjad lauad võivad kuivades kaarduda ning tuua seina seenkahjustused.

Voodri paigaldamisel tuleb laua ristlõike põhjal jälgida, et puusüü jääks väljapoole, siis ajapikku kõmmeldudes ei kaardu laua servad inetult eemale. Väljapööratud süü korral iga laud kõmmeldudes vaid kergelt kummub. Sama loogika on ka põrandate puhul.