Briti pangad leidsid vea

Pika ajalooga Briti pangad leidsid oma arhiiviürikutes sobrades võimaliku praeguste probleemide allika. Kui aastasadu oli raamatupidamisaruande kõige tähtsam osa bilanss, siis 1960ndatel tõrjus kasumiaruanne selle investorite survel teisejärguliseks.

Kuna pangad jälgisid kramplikult kasumiaruannet ja kasumi teenimist, jäi tagaplaanile see, kuidas kasum teeniti. Pankade kasum paisus, kuid hüppeliselt rohkem kasvas selle teenimiseks vajalik bilansimaht. Hoiuste maht ei suutnud bilansimahu kasvuga kaasas käia, selle osakaal bilansis kahanes. Ja siis saabus kole aasta 2007, kus avastati, et tegelikult on hoiused ikka väga hea kapitaliressurss. Vahepeal mindi võlakirju välja andes bilansi paisutamisega liiale, samuti anti välja oluliselt rohkem laene, kui hoiuste mass oleks seda lubanud.

Enamik 319aastase ajalooga Barclaysi majandusaruandeid näitab kõigepealt varasid ja kohustusi ning alles seejärel kasumit ja selle kasvu. Mõned investorid arvavad, et Barclays oleks praegu paremas olukorras, kui vana traditsiooni oleks jätkatud.

"Ajalooline fookuse muutus bilansilt kasumiaruandele aitas peita varademulli ja selle lõhkemist," ütles Allianz Global Investors RCMi investeerimisjuht Neil Dwane. "Me peame taas pöörama fookuse bilansile."

Barclaysi aastakasum on kümne aastaga enam kui kolmekordistunud, 4,38 miljardile naelale (2008. aastal). Samal ajal on panga bilansimaht enam kui üheksakordistunud, 2,05 triljonile naelale. Panga bilansimaht ületab Suurbritannia majanduse mahtu. Barclays on seni suutnud vältida riigi abi, erinevalt Royal Bank of Scotlandist või Lloyds Banking Groupist.

"18. ja 19. sajandil vajasid pankurid lihtsat informatsiooni, nagu kust raha tuleb, kuhu see läheb ja kui palju sellest on võimalik kasumina pangale jätta, kui bilanss on tasakaalustatud," ütles Barclaysi arhivaar Nicholas Webb.

Barclaysi vanim bilansiraamat on koosneb 20 tindiga kirjutatud kolletunud lehest aastast 1733, kus on kirjas deebitorid ja kreeditorid. Seevastu panga 2008. aasta aruanne algab äriüksuste kasumist.

"Bilanssi on vaadatud finantsaruannete põhilise osana," ütles Cardiff Business Schooli raamatupidamisprofessor Stephen Walker. "Kuna aktsionärid, aga eriti kreeditorid, olid mures maksejõuetuse riski pärast, oli oluline näidata, et ettevõttel on piisavalt varasid katmaks kohustusi."

Barclaysi juhatuse esimees John Varley tunnistas, et viimastel aastatel on toimunud kohustuste ebaproportsionaalne kasv varade suhtes.

Royal Bank of Scotlandi juht Stephen Hester ütles aktsionäride üldkoosolekul, et kompanii kaotas oma tee, imetledes liiga palju kasumit. Ta ütles, et pank võttis ja andis ja liiga palju laenu.

Royal Bank of Scotland teenis mullu Suurbritannia ettevõtlusajaloo suurima kahjumi - 23,5 miljardit naela. Panga bilanss paisus kümne aastaga tänu laenude andmisele, kauplemisele ja ülevõtmistele 30 korda, 2,4 triljoni naelani.

Mullu ületas Suurbritannia pankade laenude andmine 700 miljardi naelaga klientide hoiuseid, muutes laenuandjad sõltuvaks välismaisest rahastamisest. Veel 2001. aastal võrdusid klientidele antud laenud klientide hoiustega.

"Barclaysi ja teiste kasumi kasv tõmbas ära tähelepanu bilansimahu kasvult," ütles Dwane. "Nüüd maksame me kõik selle eest," lisas ta.

Barclaysi aastaaruandes liikus kasumiaruanne esimest korda bilansist ettepoole 1958. aastal ja sedasi on see jäänud püsima tänapäevani. Walker ütles, et põhjuseks on investorite kasvanud huvi, mis väljendub peaasjalikult huvis kasumi ja dividendide vastu.

"See on massilise investorite aktsiaomanduse tagajärg. Investorid tahtsid näha, kuidas neile suudetakse kasumit teenida, mitte aga seda, kuidas kasum saavutati," ütles Walker.