Eesti vajab tarku otsuseid

Majanduse elavdamine on oluline teema. Paraku võtab see aeg-ajalt hobuste võiduajamise mõõtmed. Kes pakub rohkem? Eesti vajab kiireid, jõulisi ja julgeid otsuseid! Olen nõus, vaja on otsuseid ja otsustavust. Kahjuks ei jää poliitretoorikute loosungeist kõlama sellised märksõnad nagu targad ja läbimõeldud otsused. Kas valijad tõesti ei osta sedalaadi kaupa?

Nagu kevadilmad on heitlikud, on ka senisest pensioni II samba kirglikust vastasest Keskerakonna esimehest saanud selle veel kirglikum kaitsja. Savisaare kaitsekõnest leiab värvikaid epiteete, ei leia aga analüüsi. Arusaadav - tulemas on kahed valimised ja kuidagi on vaja peaministrist eristuda. Et midagi paremat pähe ei tule, on Tallinna meer asunud hooga moraalse paanika ahju kütma. Ansip räägib eurost, Savisaar ähvardab samal ajal krooni devalveerimisega.

Enne kui edasi kihutada, küsigem, mida Eesti on majanduse elavdamiseks teinud või tegemas. Euroopa Komisjon on seadnud eesmärgiks, et liikmesriikide valitsused võiks ja peaks kulutama majanduse elavdamiseks 1% SKPst. EK on arvutanud, et Eesti riigieelarvest on tänavu majanduse elavdamiseks suunatud meetmete maht 4% SKPst. 2010 on number 5-6%. Siia liigitub nii ettevõtlustoetuste mitmekordistamine kui ka finantseerimisvõimaluste parandamine eksportivaile ettevõtteile (6 miljardi pakett).

Oluline on infrastruktuuri tehtavate investeeringute kiirendamine. Nt otsustas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi novembris suurendada esimese vooru veemajanduse ehitusprojektide mahtu 2,5 miljardilt 4,9ni - ehitusfirmad võivad teenida 2,4 miljardit rohkem ning puhas vesi ja kanalisatsioon jõuab kiiremini projektidega hõlmatud piirkondade kodudesse.

Samamoodi kiirendab majandusminister Juhan Parts transporti tehtavaid investeeringuid 500 miljoni krooni ulatuses. Languses olevale ehitussektorile on hea uudis, et peagi avanevad uued energiasäästu meetmed kortermajadele (300 miljonit pluss 500 miljoni eest laenugarantiisid).

Praegu on tähtis, et kavandatu ei takerdu bürokraatiasse ja viiakse kiiresti ellu. Varasemate maksupoliitiliste otsuste valguses on vaja vähendada tööjõu maksustamist. Sotsiaalmaksulae kehtestamine on samuti vajalik.

Eesti on hoidunud raha jagamisest. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel on öelnud, et finantskriisi põhjus oli rahaturgude ebapiisavad regulatsioonid ja nõrk järelevalve. Tema seisukohti jagas ka äsja Londonis koos olnud G20. Probleeme ei saa aga ravida raha pumpamisega majandusse - vaja on tõhusamat, globaalset finantsjärelevalvet. Maailmapanga president Robert Zoellick hoiatab, et valitsused ei pingutaks majanduse upitamise ja protektsionismiga üle. 1930. aastate kriis oli hea õppetund: valitsuse liigne sekkumine ainult süvendab probleeme.

Reformierakond peab ülioluliseks, et Eesti areneks ettevõtlust soosiva, avatud ja usaldusväärse majanduskeskkonnana. Ühinemine eurotsooniga annaks investoreile positiivse sõnumi, et Eestit võib usaldada.

Karta ei tohi raskeid otsuseid, mis tuleb teha majanduse jt eluvaldkondade edukaks arenguks, olgu neiks penisoni II samba maksete ümbervaatamine või töötukassa töökindluse tagamine.

Majanduskriis võib tekitada ebakindlust ka otsustajais. Kahjuks on kiired tulema avaldused, mis kuulutavad liberaalse, avatud majanduspoliitika surma. EK on hinnanud, et Eesti senine maksupoliitika on majanduskasvu soosiv. Otseste maksude pööramist kaudseiks ja tarbimise maksustamist on soovitanud IMF nt ka Lätile. Nüüd tuleb seista selle eest, et kõva käe poliitika ihalejad Eesti edutegureid kummuli ei pööra.

Autor: Urmas Klaas