Jalgtee kaunistab koduaeda

Samas oleks võib-olla otstarbekas mõelda läbi ka käidavamad marsruudid aias, et kõik jalgrajad-platsid ja koos nendega ka kogu hoov oleks silmale ilusam ja jalale mugavam.

Olles maha saanud plaaniga aiasisesesse infrastruktuuri investreerida, tuleks välja selgitada, mis variant oleks antud olukorras parim.

Juhul kui pidada silmas kogu protseduuri maksumust, oleks ilmselt kõige ratsionaalsem olemasolevale pinnasele nii 20 cm kruusa - või killustikukiht peale vedada. Sellist teekatet tuleb aga tihti parandada, kuna vihma- ja ka lumesulamisvesi viivad seda endaga tee pealt ohtrasti kaasa. Samuti kühveldatakse lund rookides materjali koos lumega tee pealt minema.

Kruus on küll odavam kui killustik, ent kruusa kasuks otsustades tuleb hoolikalt jälgida, et see ei oleks savikas. Vastasel juhul muutub vastrajatud kruusatee sama vedelaks, nagu see mullasena oli. Killustiku valikul tuleks silmas pidada, et mida suuremad on killustikuterad, seda raskem on veel neid ära uhtuda, kuid samas on nad jalale ebamugavamad.

Väiksemate koguste puhul maksab 1 m3 kruusa umbes 150-200 krooni ja 1 m3 killustikku olenevalt fraktsioonist 250-350 krooni, millele lisandub ka transport. Mõistlik oleks oma materjalisooviga pöörduda kohe ettevõtte poole, kes selle ka koju kätte toob.

Kui rahakott vähegi kannatab, tuleks siiski enne uue materjali vedamist mingi osa mullakihist eemaldada. Üle jääva mulla saab kuhugi laiali planeerida või autoga minema vedada.

Sellisel juhul saab anda teele või platsile ka kalde soovitud suunas. Kaldest oleneb otseselt töö hilisem kvaliteet ja iga. Ilma kaldeta platsile jäävad loigud muudavad selle peagi vedelaks. Liiga suure kalde korral hakkab kurja tegema jällegi voolav vihmavesi ning talvel jää korral võib see osutuda luudele-liigestele ohtlikuks. Vilunud kopajuhid teevad mullakoorimis- ja planeerimistöö keskmises koduhoovis ära ühe päevaga, küsides enamasti umbes 400-450 krooni tunni eest.

Suurusjärk kallim oleks rajada kivikate. Siinkohal on võib-olla mõitslik tellida töö sellega tegelevast firmast. Samas on labidas ja aiakäru ilmselt igas majapidamises, segumasina ja ketaslõikuri saab tööriistarendist ning palju rohkemat polegi vaja. Kivitootjad annavad kindlasti kaasa ka paigaldusõpetuse, mida loodetava kokkuhoiu huvides kindlasti ignoreerida ei maksaks.

Tulenevalt erinevate kivide rohkusest saab igaüks luua omale meelepärase värvi ja mustriga tee-või platsikese. Odavamad tänavakivid maksavad umbes 200 krooni/m2.

Platsi eluea pikendamiseks oleks kindlasti vaja ümbritseda see äärekividega, mis ei lase kiviridadel viltu minna ega konstruktsioonimaterjalidel koos vihmaveega minema voolata. Ka siinkohal tuleks korralikult läbi mõelda sadevee süsteem. Kui looduslik kallak seda ei võimalda, tuleks paigaldada sadeveesüsteem, sest loota, et vesi kivide vahelt ära imbub, oleks kindel enesepetmine.

Korralikult paigaldatud kivikate püsib ilusa ja tervena aastakümneid ning äravajumiste korral on seda kerge ka ise parandada. Kiviplatsi-või teed on ka lihtne puhastada ning erinevalt kruusast või killustikust ei tassi kividel kõndides ka jalatsitega midagi tuppa.

Kellel soov midagi looduslähedasemat saada, võib tehislike tänavakivide asemel valida munakivid. Siinkohal on teekonstruktsioonid sarnased eelnevaga, kuid kivide ladumine ise sootuks keerulisem. Munakivitee soovi korral oleks kindlasti mõistlik usaldada see töö spetsialistide kätte. See teeb selle lahenduse aga kindlasti kallimaks kui tänavakivid.

Teoreetiliselt on võimalus lasta ka õu asfalteerida. Samas on asfaldilaotur juba mõõtmetelt nii suur, et sellega kitsas hoovis manööverdada pole lihtsalt võimalik. Samuti vaevalt et ükski teedeehitusettevõte 100-200 m2 pärast üldse tehnikat liigutama hakkaks. Kuid mingisuguse hinna eest oleks see kindlasti mõeldav ja tehtav. Mõistlikkuse kriteerium jäägu siin tellija otsustada.

Kõik eelpool toodu on kirja pandud, pidades silmas hoovi seda osa, kus toimub pidev liikumine. Näiteks parkimisala ning maja ja abihoonete vahelised rajad.

Kindlasti oleks mõnus aias lillepeenarde või lõkkekoha vahet mööda mingit konkreetset rada kõndida. Siinkohal tunduks vahest raiskamisena hakata poole meetri laiust kivirida ehitama. Eriti siis, kui juba puud-põõsad aias kasvamas.

Lihtsamalt on rajatav juba algul kirjeldatud kruusa- või killustikukiht. Lähedase tehnoloogiaga on eriti näiteks lillepeenarde vahel kasutatud saepururiba, millel on paljajalu väga pehme kõndida. Samas on kuiv saepuru väga lenduv ja selle sees mängivad lemmikloomad või väiksed lapsed tassivad seda tahtmatult, kes karvkattes, kes riietes, majja sisse.

Võimalus on ehitada laudtee. Selle saab igal sügisel kokku korjata ja kevadel taas maha laotada. Seda on lihtne kodus ise ehitada ja tänapäeva puidukaitsevahenditega immutatult kestab ka vastu maad asetatud puit üsna kaua.

Just praegu, kui kõik ehitusettevõtted konkurentsis püsimiseks hindades tagasi on andnud, oleks õige aeg enda õu kriitilise pilguga üle vaadata, mõelda, kas piisaks ainult materjali ostmisest või oleks targem tellida see koos paigaldusega. Ilus majapidamine saab kindlasti veel ilusamaks, kui seda ümbritseb korralik kivi- või killustikuplats ning kui lillepeenarde vahel lookleb hooldatud jalgtee.

Autor: Andreas Papp