Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sotsiaalne kriitika
Kui suurem osa poliitikuid ja ettevõtjaid suvel hapukurgihooaega peab, teevad muusikud ja näitlejad palehigis tööd. Algab järjekordne suvetuuride, -etenduste ja -festivalide hooaeg. Ja õigupoolest ei saa tihedat üritustekava vaadates kuidagi öelda, et mingit pidi kehvad ja kasinad ajad oleksid. Hoopis vastupidi.
Muusik Seif ja Ultima Thule, Tanel Padar & The Sun, Singer Vinger, Ivo Linna, Jaan Tätte, Fix, Rein Rannap, Kihnu Virve, Mihkel Raud ning Hendrik Sal-Saller on vaid mõned nimed, keda suvekontsertidel näha-kuulda saab.
Lisaks väisavad välisartistidest Eestit veel Moby, Mumiy Troll, Morrisey, Morcheeba ja popikuninganna Madonna isiklikult. Peetakse kaks laulupidu - üks Tartus, teine Tallinnas, tantsivad rahvatantsijad, Viljandis saab kõlama folk, Järvakandis raju rokk,
Muhu saarel aga tulevikumuusika. Üritusi peaks jätkuma igale maitsele.
Kunstil, olgu see siis teater, muusika või mõni kolmas valdkond, on lisaks meelelahutuse pakkumisele ka ühiskondlike protsesside peegeldaja ja valukohtadele viitaja roll. Kõiksugu pärle, sotsiaalsest kriitikast pakatavaid kontserte, lavastusi leiab suvisest kavast õnneks mitmeid.
Sain sel nädalal teatrit NO99 külastades väga positiivse elamuse osaliseks, ja tekkis isu rohkema järele. Loodan suvistelt üritustelt seda leida, sest teadupärast taktitundeliselt tehtud positiivne ja negatiivne kriitika on ikkagi edasiviivad jõud.