Mööbel: kodumaist osta ei saa

Eesti suurima kohalikul kapitalil põhineva jaemüügiketi OÜ Diivaniparadiis juhatuse esimees Ahti Rattasep rääkis, et kui nad avaldasid hiljuti Äripäevas kuulutuse, milles otsisid sobivat mööblit Eesti turule, võttis nendega ühendust vaid üks väike mööblitootja. "Tootearendusest või Eesti turule sobivast mudeli tootmisest pole keegi huvitatud," kurtis Rattasep. "Näiteks tavalist laminaadist riidekappi pole ükski Eesti tehas nõus tegema sel lihtsal põhjusel, et masinat pole kasulik ümber seadistada. Huvitav, et soomlastel on saja riidekapi tegemine küll masina ümberseadistamist väärt."

Rattasepa kinnitusel ostsid nad veel mõni kuu tagasi Soomest Eureka-nimelisest hulgilaost Eestis toodetud pehmet mööblit, sest nii oli kasulikum. "Pehme mööbli tootjad pakuvad soomlastele 40protsendilist hinnaalandust, aga meile vaid 5protsendilist," ütles Rattasep. "Selge see, et kui Eestisse kallimalt müüa, siis ostetakse siin ju vähem. Meie hankejuhi Katrin Süti sõnade kohaselt paneb eestlane selle mööbli enne põlema, kui teisele eestlasele odavamalt ära annab."

Rattasep, kes käib aastas vähemalt kaks korda Kagu-Aasias mööblitarnelepinguid sõlmimas, teab rääkida, et ka näiteks männipuidust lastevoodit on Hiinast odavam tellida kui Eesti tootjatelt. "Ja eriti absurdseks teeb asja see, et Hiina männipuitvoodid on valmistatud Eesti puidust, mis on sinna transporditud Soome firmade kaudu," lisas Rattasep.

Rattasep kahtleb, kas riigil on mõistlik maksta Eesti mööblitootjatele messitoetusi, kui otse nina ees on tegelikult olemas kliendid, kes sooviksid toodangut osta. "Olen näinud Euroopa suurimal Kölni mööblimessil Eesti mööblitehase esindajaid säramas, kui neil on õnnestunud müüa üks konteiner Inglismaale ja teine Lõuna-Ameerikasse," lausus Rattasep. "Tulgu parem meie juurde ja me ostame neilt viis konteinerit ja veini võime ka koos juua."

Rattasepa andmeil ostavad nad praegu Aasiast ja Euroopast sisse 80 protsenti tootevalikust. Kohalikest tootjatest on pikem koostöö vaid pehme mööbli tootjatega OÜga Ermatiko ja OÜga Tarmel Furniture ning paari väiketootjaga.

Ka teised mööblimüüjad kurdavad, et kohalikud tootjad ei paku oma toodangut müüa või küsivad liiga kõrget hinda. "Me võtaks hea meelega kaupa kohalikelt tootjatelt, kui oleks vaid pakkumist," ütles Aatrium Sisustuskaubamaja juhataja Marika Lehtla. "Eesti mööblitootjatel on taga suured võimsused ja neil on kasulikum teha suuri partiisid."

Lehtla andmeil moodustab neil müügis olevast mööblist kodumaine vaid umbes 15 protsenti. "Koostööpartnerid on üksikud täispuidust mööbli ja pehme mööbli tootjad," lisas Lehtla.

Mööblitootjate liidu juhatuse esimehe, ASi Standard turundus- ja müügidirektori Priit Tamme sõnul müüakse koduturul kaupa, mis jääb ekspordist üle.

Eesti mööblitootjate liidu arengukavas aastateks 2007-2010 pole sõnakestki kohaliku müügi laiendamisest.

Eesti Mööblitootjate Liit (EMTL) ei saa ega peagi lahendama iga liikmesettevõtte või ühe mööblitootja toodete müügiprobleeme. Kindlasti on aga meie huvides Eesti mööblitööstuse hea maine ning peame oluliseks toodete kvaliteedikuvandit. Ei tohi väita, et meie tootjad pole kohalikust tarbijast huvitatud, probleemid on pigem tootja ja müüja vahelistes kokkulepetes või huvides. Kuna mööblitootmine Eestis tervikuna on ekspordile orienteeritud - 6,5 miljardi kroonisest mahust läheb eksporti 75 protsenti -, siis lähtub ettevõtete tootearendus eksporditurgudest ning pigem müüakse koduturul kaupa, mis jääb ekspordist üle.

Eesti turg on nii väike, et tegeleda tootearendusega ainult siseturu tarbeks oleks majanduslikult kahjulik.

Standardil on üle Eesti ligi 15 edasimüüjat. Oleme tegevad enamasti B2B äris - büroomööbel ning muu projektmööbel, eelkõige hotellid. Meie prioriteetide hulka ei kuulu arendustegevus kodutarbija turule. Oma bürootoodetega olema aga kenasti üle Eesti esindatud.

Meie oleme orienteeritud vaid ekspordile ega ole siseturust huvitatud. Uhame masstoodangut teha. Eksporti mineva mööblitüki hind on küll väiksem, kuid teenib just koguse pealt. Siseturuga jagelemine on keerukas.

Koduturule tarnimisel peitub põhiprobleem selles, et jaemüügiketid ei taha kaupa välja osta ja nii jätavad nad kogu riski vaid tootja kanda. Ja järjest enam tekib põhjendatud kartus, et kas sa üldse kauba eest raha saad - kogu aeg aina kuuled, et küll ühel ja teisel on raha kinni. Välismaale müües makstakse kaup g kokku lepitud aja jooksul välja. Suurtel välismaistel mööblikettidel on selleks raha.

Ega me Eesti turgu päriselt ka hüljanud ei ole. Käime aeg-ajalt laatadel oma kaupa müümas. Seal saab ostjaga vahetult suhelda ja saab aimu, kuidas ostja kaupa suhtub.

Meie toodangust jääb Eestisse umbes 15 protsenti. Mitte mingil juhul ei taha me Eesti turult lahkuda, hoopis vastupidi - oleme turulanguse kiuste suutnud müügi koduturul säilitada endisel tasemel. Teeme koostööd enamiku suuremate edasimüüjatega ja püüame arvestada ka nende soove. Näiteks Diivaniparadiis on Eesti mõistes suur mööblikett ja nende puhul mingist eritellimusest küll rääkida ei saa.

Minu hinnangul on hinnaerinevus Hiina ja kodumaise mööbli vahel hakanud sulama. Kui veel mõni aasta tagasi võis Hiinast saada mööblitüki, mille hind ei katnud Eestis isegi materjalikulu ära, siis nüüd kurdavad juba ka Põhjamaade mööblitootjad, et Hiina on kallis maa võrreldes näiteks Laose ja Kambodžaga. Teine asi on tarneaeg - kui meie tarnime kauba paari nädalaga, siis Aasiast kauba kohalejõudmine võtab oluliselt kauem aega.