Oih, teie tagatis sai uue omaniku

Äripäeva tänane kaanelugu räägib ebameeldivast üllatusest, mille osaliseks said enam kui sada miljonit krooni aktsiaseltsi Kolle paigutanud investorid. Nende raha paistis olevat kaitstud kindlate tagatistega, kuid neile võlakirju müünud ettevõttel olid omad plaanid. Tagatisvarast, mis enne kuulus täies ulatuses võlausaldajaile, jäeti neile läbi tehnilise petulükke - aktsiakapitali suurendamise - vaid viiendik. Ning investoritele muutus nende raha sama kättesaamatuks nagu Eesti jalgpallimeeskonnale võit Brasiilia üle.

See lugu on räige näide ettekavatsetud investorite petmisest, millesarnase ohvriks pangad kuigi tihti ei lange.

Sisuliselt on see sama hea, kui inimene võtab pangast eluasemelaenu, pannes tagatiseks ühe maja. Kui siis pangal aga saabub tähtaeg maksmata võlga sisse nõuda, avastab ta, et tagatiseks pandud majale on ootamatult tekkinud üks teine suuromanik. Telefonitoru laenuvõtja läbirääkimisteks enam ei võta ja võlausaldajale jääb vaid lootusetu ülesanne püüda kellelegi seda viiendikku majast maha müüa.

Muidugi tuleb investoritel endil alati oma riske hinnata. Võib küsida, miks nad ei kindlustanud paremini oma tagalat. ASi Kolle usaldanud ei olnud ju kogemusteta rahapaigutajad, kes võtsid sinisilmsusest vastu esimese "pakkumise, millest ei saanud keelduda", vaid nende seas olid ka Eesti suurimad pangad. Tundub kummaline, et nad lepingutega niisugust aukukukkumist ei välistanud.

Võib-olla oli asi aga selles, et meie äriruumis ei ole isegi pangad nii nahaalsete petuskeemidega harjunud. Tegutseti heas usus, eeldades seda ka partnerilt. Nagu märgib Swedbanki fondijuht Peeter Piho, peaks selline käitumine olema tsiviliseeritud ärimaailmas välistatud. Ta ütleb, et pole millegi sellisega varem kokku puutunud.

On ju näide nii räige just sellepärast, et kõik märgid viitavad, et tegemist oli ettekavatsetud ja läbimõeldud võlausaldajate petmisega. Ilmselt ei kavatsenudki laenu võtnud mehed kunagi võlakirju lunastada (erinevalt nendest, kes muutuvad maksevõimetuks siis, kui nende äri põhja läheb), teades, et kohustuste täitmise ajaks on varad juba mujale kanditud ja võlausaldajatele rookida jäetud karkassil pole enam palju liha luudel.

Skeemitamist näitab juba tõsiasi, et uus omanik, Viru Backpackers, sai 78% tagatiseks olnud firmast enda kätte kõigest kümne miljoni kroonise nominaalhinnaga. Samas 22% aktsiate enampakkumise alghinnaks oli 135,6 miljonit krooni.

Nüüd on huvitav vaadata, mis edasi saab. Kurioossel moel ei ole petta saanud investoritel, sh SEB-l ja Swedbankil, veel konkreetset plaani, kuidas oma õigusi kaitsta. Kuid oleks halb, kui õigus nõudmata jääks, sest see näitaks jälle, et investoritele saab mütsi silmile tõmmata. Kui vaid nahaalsust jätkub.

Autor: ÄP