India Eesti moodi

Chakra menüü on pikk nagu enamikus sedalaadi söögikohtades, numbrite järgi arvestades ühtekokku 97 ühikut. Pole lihtne meil ja vist mitte ka ettekandjal, kes tellimust võttes eelistas numbreid, mitte roogade nimetusi.

Alustuseks arvasime sobivat leivad, nende valik on Chakras eriliselt suur: naan, kabuli naan, keema naan, röstitud küüslaugu naan, roti, paratha, paneer paratha, pudina paratha, aloo paratha, poori, sibula kulcha. Suutmata valida, tellisime 150kroonise India leivakorvi ehk lühikese Aasia leivaküpsetuse ülevaate.

Olime ette kujutanud, et ehk saaks leivaga näljast kõhtu rahustada ja ooteaega lühendada, aga need tulid alles koos pearoogadega. Tõenäoselt otse ahjust.

Ka eelroogade valikul eelistasime koka kokkupandud kompleti taimsetest suupistetest - samosa, paneer tikka, pakora ja papadami (ehk friteeritud pirukad, marineeritud ja röstitud India juust, friteeritud köögiviljad ja läätse krõbeleivad), mille juurde pakuti kolme kastet.

Chakra menüü on põhjalik ja korrektne: võõrapärased road on puhtas eesti keeles lahti seletatud, traditsioonilised pipramärgid näitavad vürtsikust, menüü kujundus on lihtne ja sobib kogu maja stiiliga. Ja peaaegu mitte ühtegi kirjaviga!

Pearoad valisime karride hulgast: Rogan Josh ehk hautatud lambajalg karri lehtede, kaneelikoore ja värske korinadriga ning klassikaline kanakarri Murg Shahajani ehk marineeritud kanafilee värskes jogurtis spargelkapsaga, hautatud safranis, mandli- indiapähkli kastmega.

Lammas äratas vähem tundeid, oli tavaline hea lambakarri, kana oli aga eriliselt kerge, hõrk ja mahlakas.

Sisekujunduses on kasutatud eksootilist butafooriat, kuid üldmulje pole koormav, pigem modernselt napp. Meeleoluloojateks India muusika ja magus viirukilõhn.

Lisaks siseruumidele on Chakral ka õuelauad romantilises Okasroosikese lossi aias. Lõunasel ajal oli restoranis koos meiega neli laudkonda, neist kolm oma linna rahva ja vaid üks turistidega - väga hea tulemus, arvestades masuaegset tööpäeva ja sugugi mitte odavaid hindu.

Lauakate on Chakras uhke, suured lihtsa joonega taldrikud, säravpuhtad noad-kahvlid, indiapärased serveerimisnõud ja odavad punased pabersalvrätikud. Mitte et see pisike koonerdamine midagi ära oleks rikkunud, aga stiiliühtsuse huvides eelistaks suud siiski riide, mitte paberiga pühkida.

Teenindus oli tavaline Harju keskmine, korralikult kätteõpitud, kuid mitte eriti sujuv. Pigem aeglane kui kiire, eriti alguses, kui meid jooke ootama jäeti.

Lõpp läks paremaks, uksel jättis tõmmu mees, võib-olla peremees, meiega isiklikult hüvasti, tänas külastuse eest ja kutsus tagasi. Võib-olla lähengi, kui nii kenasti kutsutakse.