Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hiina marsib, pea püsti
Määravaks said 1978. aastal võimule tulnud Deng Xiaopingi majandusreformid, mis kümneid miljoneid inimelusid nõudnud Mao Zedongi revolutsiooniäärmustest lahti ütlesid ja riigipiirid avasid. Maailmas on praegu vähe riike, mis toorel kapitalismil nii ohjeldamatult tegutseda lubavad kui Hiina.
Ja Hiinal on, mida tähistada. Mahajäänud paariast on saanud kolmas suurim majandus USA ja Jaapani järel, millele tsemendi, terase ja nafta tarbimisel pole maailmas võrdset. Maailma suurima valuutareserviga kommunistlik Hiina on praegu ühtlasi USA valitsuse peamine võlausaldaja.
Kui kiire arengu pahupool (reostus, sotsiaalsed pinged) kõrvale jätta, võib edunimekirja jätkata. Üleilmses finants- ja majanduskriisis on Hiina üks võitjaid. Nii jõudsat majanduskasvu pole ette näidata ühelgi teisel suurel riigil - esimeses kvartalis kasvas SKP 6,1% ja teises 7,9%. Aasta peale tuleb ilmselt kokku ka õnnenumber 8%.
Rahasalved täis, on Hiina agressiivsel toormejahil, ostes üles maavarasid Kesk-Aasiast ja Lähis-Idast Aafrika ja Lõuna-Ameerikani välja - äsja kirjutas Briti ärileht Financial Times Hiina soovist üles osta iga kuues barrel Nigeeria naftavarudest, tõrjudes kõrvale lääne naftafirmad. Samal ajal piiravad Hiina investorid investeeringunäljas lääne tööstusettevõtteid - sh Rootsi Volvot, millele Ford omanikku otsib.
Hiina majanduse kasvuhoogu on hoidnud mullu kinnitatud hiiglaslik riigiabi pakett, kokku 585 miljardit USA dollarit, millest suure osa moodustavad infrastruktuuri investeeringud. Pangad said korralduse laenukraanid lahti hoida.
Juba on aga tekkinud kartused, et kogu seda raha ei suudeta mõistlikult ära kasutada. Äsja teataski Hiina valitsus, et keelab ülekuumenemise ohu ning üleinvesteerimise vältimiseks uute terase-, alumiiniumi-, tsemendi- ning tuulegeneraatoritehaste rajamise. Oht on seegi, et taoliste investeeringute kannustamine võib pidurdada Hiina üleminekut vähem ekspordist sõltuvale majandusmudelile, kus senisest suurem roll oleks kodumaisel tarbimisel.
"See kasvuhoog ei saa kaua kesta ning ehkki Hiina majandus kasvab ilmselt ka kolmandas ja neljandas kvartalis, saab õigeks katsumuseks tulev aasta, mil täie selgusega ilmneb, et välisnõudluse ja eriti USA tarbijaga on asjad väga halvasti," ütles Morgan Stanley Aasia osakonna juht Stephen Roach.
Ka peaminister Wen Jiabao möönis läinud kuul toimunud majandusfoorumil, et Hiina majanduse toibumine ei ole veel kindlal alusel.
Kuivõrd võib aga muu maailm loota 1,3 miljardi tarbijaga Hiinast maailmamajanduse uut kasvumootorit, eriti nüüd, kus USA tarbija on n-ö auti mängitud.
Paljud ettevõtted nii välismaal kui ka Hiinas seostavad oma kasvuplaane just Hiina turuga - Porschegi tõi oma uue sedaani turule just Hiinas eeldusel, et selles riigis on ka praegusel kehval ajal maksujõulisi kliente.
Rikaste kiht on Hiinas siiski alles õhuke ning tarbimisharjumused teised. Kui USA tarbijad pumpavad maailma majandusse aastas üle 10 triljoni dollari, siis hiinlased kulutasid mullu vaid 1,6 triljonit dollarit. Konsultatsioonifirma McKinsey liigitab jõukate klassi Hiinas vaid kaks miljonit inimest, kelle aastatulu on üle 30 000 dollari.
Kui Hiina uusrikkad käituvad nagu uusrikkad ikka, siis tavatarbija on Hiinas suhteliselt alalhoidlik - ligi 40 protsenti sissetulekust säästetakse, kuna riik ei kindlusta ei pensione ega kata ravikulusid. Eratarbimise osakaal on Hiinas USA 70 protsendiga võrreldes vaid 41 protsenti SKPst.
Hiina tunnetab oma tugevust ja tähtsust ning on üleilmsest finants- ja majanduskriisist suhteliselt kergelt pääsedes oluliselt enesekindlust juurde saanud.
Peking tajub, et võlakoorma all USA on nõrgenenud, niisamuti kui alalistes erimeelsustes Euroopa Liit, ning nõuab omale kriisijärgse maailmakorra kujundamisel suuremat sõnaõigust. Seda nii häälte jagunemisel IMFis kui ka diskussioonis uue võimaliku maailmavaluuta üle. Hiina on teinud ettepaneku USA dollar selles rollis välja vahetada.
Lääneriikide suhtumist Hiinasse iseloomustavad aga hästi praeguse USA välisministri Hillary Clintoni presidendikampaania ajal lausutud sõnad - kuidas sa ikka oma pankuriga tüli norid. Või siis suurima turu ja tarbijaskonnaga riigiga.