Tagasi juurte juurde

Draamateatri uus etendus "Õitseng", mille lavastaja ja üks autoritest on Ingomar Vihmar, võtab vaatluse alla igavikulised küsimused, kes me oleme ja kuhu oleme teel. Kontekstiks on kolhoosielu 1960.-1970. aastate Eestis.

Tegevus toimub sügaval nõukogude ajal ühes pisikeses Eesti asulas, millesse on rajatud kolhoos ning kolhoosi juurde omakorda üks veider kapitalismieelne moodustis, abiettevõte nimega Õitseng, mis üritab väikest viisi äri ajada.

Sellest tuleneb ka etenduse pealkiri, kuigi lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on võimalusi etenduse pealkirja tõlgendamiseks rohkem. "Õitseng on nagu õigus millelegi, mis on sulle omane, aga mille sa oled justkui ära unustanud. Kui sa selle uuesti üles leiad, kui sa lähed tagasi oma alguse juurde, siis saabub üleüldine õitseng," selgitas Vihmar pealkirja erinevaid nüansse. Loomisetapis kandis näidend tööpealkirja "Harmoonia", kuid tasapisi liikus see eelistuse "Õitseng" juurde.

Õitsengust kui oma alguse äratundmisest lugu räägibki. Vihmari sõnul võib etendust vaadelda kui lugu suhetest, mis lõpuks enam ei kehti, kuid mis ei tähenda seejuures, nagu lõppeks suhted traagiliselt. Nad ei lõppegi, vaid vormuvad ümber.

"Kui etenduse alguses kulgevad inimeste suhted laval loogiliselt ning keerulisusele vaatamata on nad igale vaatajale arusaadavad, siis lõpp läheb kummaliseks vallatlemiseks ja proovimiseks. Tahtsin katsetada sellist asja, et suhted ei toimi siis enam üldse. Inimestel kaovad ära nende nimed, mida neil iseenesest ei olegi, sest nime annab sulle ju keegi teine. Inimesed muutuvad selleks, kes nad tegelikult on, ja lähevad sinna kohta tagasi, kus nad sündisid ja kust nad pärit on - algallika juurde," selgitas Vihmar.

Lavastaja sõnul on "Õitseng" lugu meist endist - igaühest eraldi ning kõigist tervikuna. Kolhoosikontekst on sellele raam, et näidendi käsutuses oleks aeg, kui sündisid vaatajate emad-isad ning vaatajad ise.

"Ühest küljest on see igaühe oma lugu, teisalt meie ühine lugu - kust oleme pärit ja kuhu me siin Eestis läheme. See on alati nii, et igaüks paneb oma pildi lõpuks ise kokku, aga suure osa sellest paneme kokku kõik koos, sest vaatajad ja näitlejad moodustavad terviku," rääkis Vihmar.

Vaatamata filosoofiliste momentide ning igavikuliste märksõnade, nagu armastus, elu, tagasipöördumine jm, mängutoomisele ei pane etenduse jälgimine Vihmari hinnangul vaataja mõtlemisvõimet ülearu proovile.

"Pigem eeldame tunnetamist. Meil on tahtmist seda nii teha, et kõik, mis puudutab mõtlemist, jääb stseenide vahele. Kõik, mis stseenis sees, on puhas tundmine ja olemine," ütles lavastaja.