Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Anu Juurak analüüsib ühiskondlikke hirme ja ärevust
Anu Juuraku isikunäitus "Kurjuse kannul" analüüsib moodsa ühiskonna hirme, paranoiasid ja massihüsteeriat.
Anu Juurak ei tegele lihtsate ja toredate teemadega. Tema eelmise isiknäituse keskmes 2008. aastal oli surm. Nüüd on järjekord hirmu käes. Majanduskriis on kaasa toonud hirmude n-ö ületootmise, sest paljud tänapäevased müüdid toidavad just inimeste paranoiat.
Seega on Juuraku lähenemisnurk laiem kui finantskriis. Ta võtab luubi alla ühiskonda üha enam painavad ja kohati ebaratsionaalsed hirmud ja kahtlused.
Hirm on ja jääb ühiskonnas eksisteerima. Hirm on alahoiuinstinkt, kuid mingil hetkel muutub see massihüsteeriaks ning võib seeläbi pöörduda hoopis inimese enda vastu. Kõige ohtlikum on olukord, kus hirm kaotab oma objekti, muutub üleüldiseks ja suurel määral arutuks.
Kuni teame, mida me kardame ja miks me kardame, on kõik enam-vähem kontrolli all. Aga mis saab siis, kui meile sisendatakse hirmu väljastpoolt?
Televisioon näitab arvukalt vähem ja rohkem reaalse eluga haakuvad kriminaalsarju; Hollywoodi katastroofifilmide tegelased võitlevad aeg-ajalt üpris fantastiliste kurjamite vastu, olgu need siis tulnukad, kurjad taimed, ohtlik liblikaefekt või midagi veel hirmsamat.
Näitus koosneb juhuslikest uudiskildudest nii meediast kui ka kriminaalsarjadest. Ka näituse pealkiri ühtib ühe tuntud sarja pealkirjaga. Üsna oodatult ei puudu sellise suunitlusega näituselt araabia maade osa.
Sõda ja looduskatastroofid on välja mängitud pisikeste lastemänguasjadega. Väiksed plastsõdurid hoiavad käes kirjut valikut tapmismasinaid ja nende jutumullidest võib välja lugeda nii apaatseid avaldusi kui ka üpris tabavaid ja emotsionaalseid väljaütlemisi.
Galerii alumisel korrusel saab näha kahte videot, milleks on tüüpilised USA telekanalite produtseeritud hoiatusfilmid. Need on alati samasuguse ülesehitusega ja jutustajaks on alati ühesuguse häälega mees. See kõik hakkab pähe, kui oma kriitiline meel ära unustada.
Kas hirmust ühiskonnas on üldse võimalik vabaneda, kui meie ümber on punutud niivõrd tihe ja pidev ärevusvõrk?
"Tõenäoliselt rajab praegune kriis teed teisele ja senisest erinevale kultuurile, loodetavasti hirmuvabale," ütleb Anu Juurak.
Autor: Ragne Nukk