Eesti elu oma argises ja hallis mahlas

Teatritükki "The Rise and Fall of Estonia" vaatama minnes ei osanud seekord midagi eeldada või oodata. NO99 pakub ikka hoopis midagi muud, kui oled lootnud näha-kuulda-kogeda. Nii ka seekord.

Eesti elu, olu ja argipäeva koos sinna juurde kuuluva taaga, rõõmu ja ängiga pakuti nagu ikka NO99-likus mahlakas kastmes. Teemapüstituste poolest ehk ootuspäraselt, teostuse mõttes uudselt ja rabavalt.

Kollektiiv on varemgi Eesti elu ja selle erinevaid tahke lahanud - kord tarbimisest rääkinud, siis poliitika tavainimese jaoks killukesteks lahti võtnud või kunsti, kunstnike ja riigiaparatuuri suhet analüüsinud. Nüüd oli kord tavainimese, tema argipäeva, mõtete, murede, vingumise ja tobeduste käes.

Lavalt, või õigemini kinoekraanilt, sest kõike pakutavat serveeriti kaamerate vahendusel Nokia kontserdimajas istunud publikule kõrvalhoonest, NO99 teatrimajast, käis läbi terve hulk tegelasi, kes manasid publiku ette seiku mittetoimivatest peresuhetest, üksteise süüdistamist ja mutta trampimisest, lollusest, naiivsusest, usaldamatusest, õgardlusest ning kontrastina ka mõningatest ootustest ja unistustest. Kõike esitati episoodidena. Tükike siit, teine sealt. Eks tervikpilt pisiasjadest ju koosnegi.

Lavastus balansseeris minu jaoks draama ja tragikomöödia piirimail. Ühtepidi olid teemad tõsised, teisalt jälle nii jaburad, absurdsed, ehtelulised ja eestlaslikud. Kõige tõsise keskel naerda ikka sai ja loomulikult ei kellegi muu kui tagatipuks ikka enda kui eestlase üle. Selline eluterve suhtumine mulle meeldib. Kriitika ja iroonia on sageli edasiviivad jõud. Niisamuti nagu seda on positiivne sõnum ja tähelepanekud.

Kui miski kripeldama jäi, siis ehk just viimaste puudumine. Ma ei ootagi teatrilt konkreetseid vastuseid ja lahendusi ühiskondlike kitsaskohtade lahendamiseks, pigem mõttearendust, aga järgemööda NO99 repertuaaris väga häid Eesti-teemalisi lavastusi vaadates on ikka sellest positiivsest sõnumist ja kriitikast puudu olnud.

Halba, totrat ja tegemata asju näidatakse küllaga, kuid seda, mis on hästi, tuleb tikutulega taga otsida. Ometigi olen ma absoluutselt kindel, et sellest killukesest positiivsest annaks Eesti kontekstis samasuguse mõtlemapaneva lavastuse teha.