Melodraama ja komöödia

Üldiselt kogeme negatiivseid tundeid intensiivsemalt kui positiivseid. Me eelistame traagikat. On hoopis lihtsam melodraamaga pisarat silma meelitada kui komöödiaga südamest naerma ajada. Ja see ei tulene eestlase loomusest, vaid inimloomusest üldse. Meil on sättumus pigem ebaedu kogeda kui õnne nautida, tajume lüüasaamist kiiremini ja ägedamalt kui rõõmu, see on evolutsiooni pärand. Nüüdki kardame riski rohkem, kui otsime õnne.

Me ei saa oma kalduvusi muuta, kuid võime otsustada, millistele tunnetele me järele anname ja milliseid tahame vältida, ning kujundada oma elu nii, et see meie kalduvustega kooskõlas oleks.

Õnnetunne ei ole juhus. See on õigete mõtete ja tegevuse tagajärg - sellises käsitluses on ühel meelel nii kaasaegne psühholoogia, antiikfilosoofia kui ka budism, mis usub põhjuse ja tagajärje põhimõttesse. Harjumuspärane Lääne mõtlemine rõhutab sageli õigete otsuse väärtust - kui me vaid oma elus teelahkmel olles õigesti tegutseksime, muutuksid paljudki asjad paremaks. Antiikse ja budistliku traditsiooni järgi on seevastu olulisem kinnistada endasse häid harjumusi, kuna just need kujundavad hinge.

Eesmärk ei peaks olema esmajärjekorras meid ümbritsevate tingimuste, vaid iseenda muutmine. Negatiivsete emotsioonide kontrollimises peitub üks õnne saladusi ja see eeldab valmidust vaeva näha.

Aju töötleb toorandmeid, mida meeleorganid vahendavad, väga paljude sammudena. Seda paljudest sammudest koosnevat andmetöötluse protsessi, mis jääb stiimuli ja reaktsiooni vahele, saab osaliselt mõjutada. Näiteks on võimalik oma haistmis- ja maistmismeelt seni lihvida, kuni tunneme erinevad veinid ära ainuüksi buketi alusel. Aga on võimalik ka õppida vihale vihaga vastamata jätta ja muretsemine muretsemata jätta. Ka need on inimaju muutumisvõime viljad. Oleme valmis endast palju andma, kui mängus on staatus või karjäär - eesmärgid, mis jäävad meie endi isikust väljapoole. Ent kui jutt käib sellest, kuidas endaga paremini hakkama saada, oleme oma energiaga tihti kitsid.

Autor: Silva Laius