"Tahtsime vabaneda devalveerimisjuttudest"

Lehe arvamustoimetaja Annika Ström Melin on kohtunud Eesti Panga nõukogu esimehe Jaan Männikuga, et küsida temalt, miks on eestlased valinud ühisrahaga liitumise, kui samal ajal on paljud euroriigid kriisis ja rahandusalane koostöö vangub.

Melin kirjeldab, et hoolimata viimaste aastate eurotsooni probleemidest ei ole Eesti valitsus kahelnud selles, millist teed valida. „Selgitusi sellele on mitmeid, kuid eelkõige on need ajaloolised. Eesti jaoks tähendab ELi kuulumine ühtekuuluvuse ja kindluse tunnet. Kuna euro on üks koostöö aluseid, on valuuta vahetamine ka ilmselge.“

„Me tahtsime saada igaveseks lahti devalveerimisjuttudest. Lisaks tahame me olla Euroopaga võimalikult integreerunud. Mida rohkem Euroopa Liitu, seda tugevam Eesti. Nii näeme meie seda asja,“ ütleb DNile Jaan Männik.

Ajaleht teeb ülevaate Eesti majanduse käekäigust, buumiaastatest ja kriisist, mis tõi 14protsendilise majanduslanguse ja 8protsendise riigieelarve defitsiidi 2009. aastal.

“Kuid plaan valuutat vahetada oli kindel,” kirjeldab ajakirjanik.  “Poliitika keskendus euroalale sisenemisnõuete täitmisele - et maksimaalselt 3protsendiline riigieelarve puudujääk saavutataks võimalikult kiiresti.”

“Ma olin elanud nii kaua Rootsis, et ma ei uskunud, et see õnnestub,” tunnistab Männik DNle.

Leht kirjeldab euro saavutamiseks ettevõetud samme: riigisektori kulude kärpeid ja maksude tõstmist ja märgib, et selleks aastaks prognoositakse Eestile 3protsendilist majanduskasvu, riigieelarve puudujääki 1,6% ja riigivõlg suhet SKPsse 6,6%, mis on kogu eurotsooni madalaim.

“Kuid osa probleeme on endiselt alles. Näiteks töötus on endiselt kõrge (13%) ja eelmisel aasta detsembris vastas 39% küsitletud eestlastest, et nad olid valuuta vahetamise vastu,” märgib DN.

“Eesti pole mingi Utoopia. Ja Jaan Männik on mures, et Kreeka ja teised riigid ei suuda oma probleemidega hakkama saada. Kuid ta on veendunud, et valuutavahetus oli vajalik ja Eesti rahaliiduga liitumisega on tulnud juurde veel üks hääl, mis seisab korra ja selgete reeglite eest." Ajakirjanik leiab, et Eesti suhtumine ühisrahasse võib anda nii Rootsile kui ka teistele ELi riikidele uue ja kasuliku vaatenurga käsitlemaks kogu liidu koostööd.

“Eesti näitas, et eelarvedefitsiidiga on võimalik hakkama saada ja selle arengut on võimalik kiiresti muuta. Lisaks seda, Euroopa koostöö eesmärk pole ainult see, et üksikud riigid lühiajaliselt kasu saaksid.

Pikemas perspektiivis tõstab see olulisemad küsimused: kas EL on põhimõtteliselt hea? Kas Euroopa demokraatiad hoiavad kokku ja püüavad üksteist aidata? Kui vastused neile küsimustele on jaatavad, siis on ka kõige muuga kergem hakkama saada,” arutleb ajakirjanik.

Leheküljepikkune artikkel peatub pikemalt ka Männiku isikul, meenutades, et ta on sündinud, üles kasvanud ja saanud hariduse Rootsis, kuna tema vanemad ja vanem vend põgenesid punaarmee mobilisatsiooni kartuses septembris 1944 väikses kalapaadis üle Läänemere.

Samuti meenutatakse 1949. aasta märtsiküüditamist, mille ohvriks langesid ka Männiku vanavanemad. Rootsi ajakirjanik tõdeb, et mälestus sellest vägivallast elab Eestis tänaseni ja on Eestist rääkimise juures üheks n-ö pidepunktiks.