Jaan Sõrra: Swedbank on kõige põllumehesõbralikum

Milline on Teie hinnangul finantsasutuste suhtumine põllumajandustootjatesse, milliseid tooteid pakutakse ja kas tingimused on kuidagi karmimaks läinud kriisieelse ajaga võrreldes? Võrreldes kriisiajaga on suhtumine paranenud. Kriisi ajal ei tahetud põllumehi eriti jutule võtta, kuid nüüd otsivad pangad juba ise aktiivselt kontakte. Laenutoodetest pakutakse käibekapitali laenu, samuti liisinguid ja PRIA investeeringutoetuste kaasfinantseerimist.

Põllumehesõbralikum on minu arvates Swedbank, kes arvestab ka ikaldusaastatega ja tuleb põllumehele laenu pikendamisega aasta võrra vastu. Probleemiks on tagatised. Selleks on põhiliselt hüpoteegid maale. Pangad ei taha aga põllumaad kõrgemalt hinnata kui 10 000-15 000 kr (640-1000 eurot), tegelikud maa müügihinnad võivad aga küündida kuni 30 000 kroonini (ligi 2000 eurot).

Ei rahulda ka liisinguintresside kehtestamise süsteem - kui oled eelnevate liisingutega kas või paar päeva hilinenud, siis on intress kõrgem vaatamata sellele, et maksad ju hilinenud päevade eest kõrgemat intressi. Siin olevat tegemist mingite programmidega, kuid võiks suhtuda ikka inimlikult.

Häirib ka see, et laenu taotledes peab näiteks 100 töötajaga ettevõtte omanik andma isikliku käenduse - panema panti oma majad-korterid - see pole normaalne.

Milliste panga(finants)toodete järele on põllumehel praegu kõige suurem vajadus, kas nende puudumise või raskesti kättesaadavuse tõttu võivad jääda mingid tegevused tegemata või vahendid soetamata? Esikohal kindlasti liisingud, siis käibekapitali laen kevadtöödeks. Näiteks 500 hektari teravilja kasvataja vajab kevadtöödeks 1-1,5 miljonit krooni ehk ligi 100 000 eurot - sellist summat pole 99% põllumestest tagataskust võtta. Põhiline on ikka bilanss ja kasumiaruanne - kui need panga kriteeriumitele vastavad, pole laenu saamine probleem.

Raskusi on nendel, kel majandusnäitajad eelmise aasta kehva viljasaaki arvestades viletsamad, siis tuleb ennast koos naha ja karvadega panti panna - elumaja, korterid jne.

Kui majandusnäitajd viletsad, siis pöörduvad mõned väiksemate pankade poole, kus tingimused lõdvemad, aga ka intressid kõrgemad. Ning kui viljasaak ikaldub, siis võibki põllumees igavesse võlaorjusesse langeda.

Kuivõrd agaralt on põllumehed valmis kasutama pankade pakutavat teenust, mille sisu seisneb selles, et kevadtöödeks saab laenu n-ö sügisese saagi arvel (näiteks kümnekuulise maksetähtajaga)? On see põllumajandustootja jaoks aus lähenemine pankade poolt? Julgen väita, et 90% põllumeestest võtavad laenu. Maksetähtaeg rihitakse ikka viimaste PRIA toetuste laekumise ajale ehk veebruari.

Seos saagiga on vaid selline, et rahavoogude tabelis tuleb ära näidata loodetavast saagist saadav tulu ja toetused. Minu meelest on see täiesti normaalne, sest pank peab ju teadma, kust raha tagaasi tuleb.

Kui palju on abi fondide ja euroraha jagavate asutuste pakutavatest võimalustest - millistest konkreetselt? Põllumehel ainult PRIA - selle abita oleks Eesti põllumajandus suures osas juba loojakarja läinud, sest oleme ühisel ELi turul ja toetusi saavad seal kõik põllumehed. Eesti põllumehele tuleb vaid au anda, et ta on suutnud ühisel turul konkurentsis püsida kordades väiksemate toetustega kui vanades ELi liikmesriikides. Arvestada tuleb seda, et müügihinnad ja sisendite hinnad on kogu Euroopas samad.

Millised kulutused (möödapääsmatud ja perioodilised - näiteks kütus, seemnevili, loomasööt, väetised jmt) on näiteks viimase aasta jooksul kõige rohkem kallinenud? Kütus on tõusnud, tõusnud ka eridiisli aktsiis, mis on ELi keskmisest viis korda kõrgem. Sisseostetav loomasööt kallinenud 50-75%, teravili kuni 100%. Seemned 50% kallimad, sest eelmisel aastal oli vihmane ja seemnevili ei läinud sertifitseerimiseks vajalikku klassi.

Põllumehed on olnud statistika järgi kõige kohusetundlikumad laenude tagasimaksjad, seetõttu neisse halvasti ei suhtuta. Muidugi on tegevuse eripära (sesoonsus, ettevõtja keskendumine eelkõige põllumajandusele kui protsessile, mitte raha teenimisele jne) enamusele laenuhalduritest hoomamatu ja seetõttu on võib-olla pigem ettevaatlik suhtumine.

Majandusterminite mõistmine ei ole põllumeeste seas eriti kõrgel tasemel ning finantsanalüüs ei ole põllumajandusettevõtetes mitte igapäevane tegevus. Nii juhtubki mõnikord, et pankur ja talunik räägivad lihtsalt erinevat keelt ja mõistmine ei pruugi eriti kergesti tulla.

Painduvad tingimused. Selle aasta algusest on näha, et pangad on aktiveerinud laenu andmist eelmise aastaga võrreldes. Finantseerimistoodete nomenklatuur ilmselt eriti laieneda ei saa, küll ollakse muutunud paindlikumaks kevadkülvi laenu pikkusega. Ise loodan, et laenu andmine ei muutuks

n-ö buumieelseks olukorraks, kus iga hinna eest üritati raha pakkuda, vaatamata ettevõtja - põllumehe võimekust tootmise kaudu raha tagasi teenida.

Analüüs realistlikumaks. Hinges kritiseerin pankade analüütikuid, kes nii buumi eelselt kui ka buumi ajal tegid otsuseid turgude kohta hetkeolukorrast lähtuvalt ega suutnud või soovinud näha tervikut põllumajanduspoliitikate ja toiduainete tarbimise kontekstis.

Praegu loodan, et pangad oleksid põllumajanduse äriprojektide analüüsimisel realistlikumad, suudaksid ja sooviksid näha pikaajalisi trende pikaajaliste finantseeringute korral ning aitaksid selles ka põllumehi. See tähendab, et oleksid põllumeestele partnerid, mitte ainult pelgalt raha müüjad endale soodsaima hinnaga.

Kuna pankadel on olemas metoodikad ettevõtete hindamiseks, siis peaks aitama ka põllumehi olla senisest parem ettevõtte äri- ja finantsjuht. Kasu oleks sellest mõlemapoolne.