Oleksin saanudrahandus- ministriks

Pütsep käis esimest korda Eestis 1978. aastal. „See oli hoopis teine maailm,“ meenutab Rootsis üles kasvanud Pütsep, „Eesti oli olnud pikalt okupeeritud ja muidugi oli areng seisma jäänud. Elatustase oli enne sõda Eestis ja Soomes sama, aga nüüd oli see vahe tohutu suur. Kauplusi ei olnud, kaupa ei olnud ja restoranis toodi küll menüü, kus oli kirjas 15 toitu, aga neist oli ainult üht.“

Pütsep kohtus Eestis oma sugulastega, keda ta eales varem näinud polnud. „See kohtumine oli väga emotsionaalne,“ ütleb ta. „Ja see, et igal pool kuulis eesti keelt.“23aastast noormeest Eesti elu-olu vanemate sünnimaalt eemale aga ei peletanud. „Vastupidi, see tõi eestluse veelgi südamele ligemale ja olin edaspidi palju aktiivsem poliitilises elus.“

Nii aitas ta Rootsis koos teiste väliseestlastega pöörata avalikkuse tähelepanu nn Balti küsimusele. „Oluline oli saada Eesti päevapoliitilisse päevakorda ja et ka ajakirjandus hakkaks sellest rohkem kirjutama, et Eesti üldse olemas on. Näiteks teadvustada kas või sellist väikest asja, et Tallinn on Baltimaade pealinnadest see, mis on kõige ligemal. Kooliski ei räägitud sellest palju, sellest teemast mindi kiiresti mööda.“

1990. aastast alates oli Pütsep Eestis juba sage külaline. Et ta Rootsis ettevõtlusega tegeles, kutsuti teda Eesti eri paikadesse pidama seminare kapitalismi teemadel. Käidi saartel, Lõuna-Eestis, Pärnumaal ja mujal.

Pütsep meenutab, kuidas ta näiteks Kabli endises komparteilaste puhkebaasis seminari pidas. Koht asus küll mere ääres, aga vett ta ei näinud, sest aknad olid nii udused. „Seal oli kuramuse külm, toas üheksa kraadi,“ naerab Pütsep, „baas oli viis-kuus aastat vana, aga kõik oli juba roostes. See näitab, kui lohakalt nõukogude ajal ehitati.“

Teinekord jälle peeti loeng Otepääl Pentagoniks kutsutavas suusakeskuses, kust venelased olid hiljuti lahkunud. Seintest olid traadid välja tõmmatud, elektrit ei olnud.

Pütsep ütleb, et huvitav oli kuulda, mida inimesed turumajandusest teadsid ja mida selle kohta küsisid. „Inimesed olid ära õppinud õiged sõnad, näiteks küsisid hinnamehhanismide ja turusegmentide kohta, aga lõpuks küsiti ikka, et kes see siis on, kes paneb selle hinna.“

„Ühes kohas ei teatud turumajandusest eriti midagi, aga öeldi: „Me oleme kuulnud, et väga kasulik on avada arve Mani saarel (maksuparadiisis – toim),“ meenutab ta naerdes. „Aga positiivne oli see tahtmine, et nüüd saame midagi ise ära teha. Inimesed katsusid end turumajanduseks ette valmistada nii hästi kui võimalik .“

Kui kodueestlased õppisid turumajanduse toimimist tundma, siis Pütsepal endal tuli hakata õppima eestikeelseid majandustermineid. (Eesti keelt räägib ta muidu soravalt ja nimetab seda kaunilt oma südamekeeleks.) Terminid said selgeks töötades selliste ettevõtete nagu Eesti Telefoni, Leiburi, Ilves Extra ja Estinvesti juhatustes, kuhu Pütsep sarnaselt mitmetele teistele väliseestlastele tööle kutsuti. „Ma arvan, et saime väliseestlastena õpetada struktuuri ehitamist ja strateegilist mõtlemist – mõtlema pikemas perspektiivis, tegema äriplaane. Kommunistlikus režiimis õppisid inimesed ostma, aga mitte kunagi ise müüma. Aga müümine eeldab hoopis teist mõtlemist ja tol ajal see puudus.“

Pütsepast oleks võinud saada ka Eesti rahandusminister, kui Mart Laar esimest 1992. aastal valitsust kokku pani. „Ta helistas mulle ja ütles, et me olene mõlemad seltsivennad EÜSis – ma räägin sinuga "sina" – ja tahaksin pakkuda sulle Eesti rahandusministri kohta. Ma olin muidugi väga üllatunud ja rõõmus,“ räägib Pütsep. Aga ministrikoht Eestis jäi tal perekondlikel põhjustel vastu võtmata. „Mu poeg oli väga väike alles.“

Eesti ettevõtetes puutus Pütsep kokku ka kultuuriliste erinevustega, mis tollal võisid ärritada, kuid täna tunduvad naljakad. Näiteks mõnel koosolekul võis juhataja ettekannet tegevale inimesele otsekoheselt käratada: „Edasi-edasi!“ selle asemel, et öelda: „See on huvitav.“ Ja selmet öelda telefonitoru tõstes ettevõtte nime, ütlesid eestlased lihtsalt „Halloo!“

Pütsep peab seda siiski hämmastavaks, kui kiiresti paljud muudatused Eestis läbi läksid ja kui paljud noored olid juba varakult käinud välismaal. „Mitmete ettevõtete tegevdirektorid olid 23 ja nõukogu esimehed 25. Oli palju noori, kes olid valmis raiuma teha kõva tööd ja tõesti tahtsid õppida.“

Siiski leiab ta, et areng Eestis oleks pidanud olema eri paikade vahel võrdsem. „Räägiti kuldsest kolmnurgast, kus areng peaks toimuma: Tallinn, Tartu ja Pärnu. Tallinn on arenenud ja ehk ka Pärnu suvepealinnana, aga millest oleks võinud rohkem loota, on Tartu – et koostöö ülikooliga oleks loonud väikeettevõtteid. Sest kui Eesti tahab olla edukas, siis areng peab olema tasakaalus. Aga see on raske ka, kui finantskeskus on Tallinnas, siis keegi ei pane oma peakontorit Otepääle,“ tõdeb ta.

Pütsep leiab ka, et paljudes Eesti ettevõtetes oleks pidanud dividendide väljavõtmise asemel ettevõttesse investeerima. „Siis tuli mingi pakkumine ja ettevõte müüdi maha, selle asemel, et seda arendada. Aga ma arvan, et inimesed hakkavad aru saama, et parem teenida viie aastaga kümme kui järgmisel aastal pool eurot.“

Peeter Pütsep• Rootsi kinnisvarafirma Svensk Fastighetsförmedligen juht• Sündinud ja kasvanud Rootsis• Vanemad pärit Võrust, põgenesid 1944. aastal Rootsi• Isa tuntud arhitekt ja kunstiajaloolane Ervin Peeter Pütsep

 

 

Autor: Kadri Bank, Birjo Must