Liisinguandjat ja liisinguvõtjat kaitsevad samad võlaõigusseaduse põhimõtted

Kui liisinguvõtjal ei õnnestu liisingulepingut millegipärast korrektselt täita, saabub liisinguandjalt tõenäoliselt kiri, milles palutakse maksete võlgnevuste tõttu juba omaseks saanud asi liisinguandja osutatud kohta viia. Selliselt toimides tundub liisinguvõtjale, et probleemid seoses üle jõu käinud liisingulepinguga ongi lahendatud.

Tavaliselt aga tuleb mõne aja möödudes liisinguandjalt uus kiri, kus on esitatud nõue tegemata maksete ja asja müügihinna vahe hüvitamiseks. Enamasti on lisatud ka kahjunõue seoses tagastatud asja müügiga tekkinud kulude hüvitamiseks liisinguandjale. Sellised nõuded tulevad vahel hiljem kui aasta pärast asja tagastamist.

Niisuguses olukorras on liisinguvõtjal kolm lahendusvarianti. Esimene on maksta nõutav summa kohe ära, teine on jätta maksmata ja vaadata, mis saab, ning kolmas on esitada liisinguandjale oma vastuväited nõudele. Peatuksin põgusalt sellel viimasel variandil.

Vaidlustes selgub tihti tõde Tõde ei pruugi selguda siis, kui isikud on kaotanud või hävitanud vaidlust puudutavad tõendid ning oma sõnade kinnituseks ei ole tagastatud liisingueseme seisundi kohta midagi esitada.

Tagastatud asja seisundi hindamine ja tõendamine on liisinguandja nõude õigsuse kontrollimisel määrava tähtsusega. Pärast asja tagastamist on ilma seisundi hindamiseta liisinguvõtjal pea võimatu lükata ümber väiteid asjal ilmnenud tehniliste vigade kohta.

Nimelt näeb võlaõigusseadus ette, et kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja nõudest arvestada maha asja väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel. See tähendab, et liisinguvõtja peaks enda eduka kaitsmise huvides pärast lepingu lõpetamise teate saamist asja seisundi ja väärtuse enne üleandmist välja selgitama.

Kui makseraskuste saabumine on aimatav, oleks liisinguvõtjal kasulik hakata varale ise ostjat otsima.

Samasugused huvid peaks lepingu lõppemisel liisingueseme seisundi ja turuväärtuse hindamise vastu olema liisinguandjal. Nõude vaidlustamise korral peab ennekõike nõude esitaja nõude olemasolu ja suurust tõendama.Praktikas paraku ei määrata asja ülevõtmisel selle hetkelist turuhinda, vaid liisinguvõtja vastu esitatakse nõue lähtudes summast, millega õnnestus asi müüa, isegi kui müük toimus aasta või paar pärast asja tagasivõtmist. Tegelikkuses ei peaks liisinguvõtjat üldse huvitama, mis hinnaga ja millal liisinguandja tagastatud vara müüb. Kui liisinguandja leiab, et lepingu lõpetamine kahjustab tema huve, siis peab ta ise võtma kasutusele meetmed kahju vähendamiseks (VÕS § 139). Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et liisingufirma peab asja müüma kõrgeima võimaliku hinnaga ning parem olgu see asja turuväärtusega võrdne.

Samuti on liisinguandjate poolt ebaõige pärast asja turuväärtuse määramist nõuda eraldi lepingu ülesütlemisest tingitud kuludena asja remondikulude hüvitamist, kuna asja seisundi hindamisel ja turuväärtuse määramisel peaks asja remondivajadust juba olema arvestatud. Sama põhimõte käib näiteks tagastatud sõidukite sise- ja välispesu kohta. 

Liisingulepingust tulenevate nõuete puhul kutsun liisinguvõtjaid üles säilitama kogu kirjavahetust liisinguandjaga ning olema oma õiguste kaitsmisel tähelepanelik ja aktiivne. Asja liisinguandjale tagastamisel tehke eelnevalt kindlaks selle turuväärtus.Mõningatel juhtudel tasub tunda huvi ka selle vastu, ega pärast liisinguandja korraldatud asja müümist ei ole sama asi palju kallimalt edasi müüdud.

Seega on asja turuväärtuse kindlakstegemiseks erinevaid võimalusi isegi siis, kui asja üleandmisel seda millegipärast ei tehtud.

Hannes Olli,Advokaadibüroo Laus & Partnerid advokaat

 

 

Selle artikli avaldamise eest on makstud.

Autor: 1321-aripaev