Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lahenduse võti kannatlikkus
Igatsus kiireid ja lõplikke lahendusi leida on loomulik. Ka euroala võlakriisi keeristes on turud oodanud igalt tippkohtumiselt sellist võluvitsa ning erand pole ka seekordne.
Suures plaanis on muidugi hädavajalik, et euroala astuks samme usalduse taastamiseks investorite silmis. Eelkõige tundub parandamist vajavat riikide vastuolude ületamine edasise riigirahanduse kontrollimehhanismi suhtes. Selle kõrval tahetakse selgust mõne riigi ja panga rahastamisprobleemide ajutiste abivahendite kokkuleppimises.Kuid kui selline kiirete otsuste ootus on üldjoontes ka õigustatud, paneb ikkagi nende ootuste kohatine naiivsus imestama. Võlakriisi põhjused pole ju vaid selles, et keegi hakkas niisama kahtlema maja vundamendi tugevuses. Et kui nüüd keegi veenaks, et vundamendil pole viga midagi, oleks kõik kohe korras. Või vastupidi: kui kohe kõigile kahtlustele vastust ei saa, on maja ebaõnnestunud. Kumbki pole õige. Üsna pikalt ehitati maja, ilma et olulisi ebakõlasid kandekonstruktsioonides oleks tõsiselt võetud ja nüüd on see selgeks saanud. Probleem ei ole pelgalt abstraktses usalduse puudumises, vaid on selgeid parandamist vajavaid vigu. Ehk pole mitte vaja plaastrit, vaid remonti ning see võtab paratamatult aega.
Paljude euroala riikide võlad olid suured juba enne kriisi ehk n-ö heal ajal. Üleilmse finantskriisi raames võis täiendav võlg olla paratamatu esialgse paanika leevendamiseks, kuid täiendava võla ulatus suurendas liigselt tulevasi kohustusi. Ehk liigne võlakoorem ei ole paljudes riikides pelgalt usalduse teema, vaid tõsiasi, mis vajab kohendamist. Ka majanduste kasvuvõime oli pidurdunud juba mõnda aega. Eelmise kümnendi finantsvõimendus varjutas seda osaliselt. Kuid seda selgemaks said ebakõlad nüüd. Sellest hädast ülesaamine pole vaid usalduse tagasivõitmise teema, vaid vajab reaalseid muutusi mitmes majanduse alustoes.
Kumbki neist hädadest ei ole lahendatav kiire imetrikiga. Ja kui isegi lahendust pakutakse, võtab tõendite ootamine toimivusest aega. Näiteks ka heade lahendustega on Itaalia riigivõlg veel viie aasta pärast tasemel, kus pole võimalik rihma lõdvaks lasta. Imenippi sellest ülesaamiseks pole ja kes seda loodab, võib jäädagi iga kolme nädala tagant pettuma. Kuid pole mõtet ka üle pakkuda ja väita, et imenippide puudumisel ei ole võlataseme järk-järguline vähendamine võimalik. On küll.Kes sellist imenippi ootas näiteks ühistest riigivõlakirjadest, pidi veel sellel nädalal saama kainestava meeldetuletuse reitinguagentuuridelt. Nende sõnum on selge. Kui suurema võlakoormaga riikide võlg ilma suuremate muutusteta teistele üle kanda, satuvad ka nende reitingud ohtu. Võlg tuleb teenindada struktuursete reformide ja jätkusuutliku eelarvepoliitikaga, muid nippe pole.