Euro ei jää püsima. Aeg on asuda realistlikule seisukohale

Ajalugu näitab, et rahaliit ei pea kaua vastu, kui pole seotud ühe (liit- või föderaal-) riigi külge. Kuid Euroopa Ühendriikide loomise katsed pole õnnestunud. Praegune Euroopa majandus- ja rahaliit moodustati kiirustades, ilma vajalike poliitiliste otsustusteta selle kindlustamiseks eelarve- ja pangaliitudega, rääkimata tõhusatest meetmetest finantsdistsipliini tagamiseks ja rahaliidu reeglite rikkujate karistamiseks, maksude ja pensioniskeemide ühtlustamiseks.

Liberaal Milton Friedman hoiatas juba 1997. aastal, et poliitiline liit peaks rajama tee Euroopa rahaliidule, kuid rahaliit, mis tehakse ebasoodsates tingimustes, tekitab barjääre poliitilise ühtsuse saavutamisel. Vasakpoolne Paul Krugman on kirjutanud, et eurokriisi tegelik põhjus ei peitu mitte isegi poliitikute priiskamises, vaid eliidi ülbuses, mis survestas Euroopat ühisrahale üle minema oluliselt varem, kui maailmajagu selleks katsetuseks valmis oli. Ta ennustas, et majanduskriisi süvenedes nõrgeneb euro positsioon veelgi, sest Euroopa riigid ei hakka USA osariikide moodi toimima niipea. ELi ja USA eelarve mahud ning finantssiirded liikmes- ja osariikidesse erinevad rohkem kui 10 korda, kusjuures ELi eelarve  isegi suhteliselt väheneb, moodustades järgmisel eelarveperioodil juba alla 1% ELi liikmesriikide SKTst, samas kui USA valitsus jagab osariikide vahel ümber rohkem kui 10% USA SKTst.

Eri arengutasemed. Euro isaks peetud Robert Mundelli optimaalse valuutapiirkonna teooria ütleb, et rahaliidu riigid ei peaks mitte ainult täitma rahaliiduga liitumise ja seal olemise nõudeid, vaid olema ka sarnase arengutaseme ja majandustsükliga riikide kogum. Tegelikkuses on Euroopas kujunenud vähemalt kolm eri arengutasemel ja eri finantskultuuriga riikide piirkonda. Nõnda pole ime, et Lõuna-Euroopa (Kreeka, Portugal, Hispaania, Küpros, Itaalia), Põhja-Euroopa (Saksamaa, Austria, Rootsi, Soome, Holland) ja Ida-Euroopa (Ungari, Tšehhi, Sloveenia, Eesti) erimeelsused suurenevad. Eri majandustsükli ja arengutasemega riikide jaoks pole võimalik kujundada ladusalt toimivat ühtset monetaarpoliitikat. Ühtedes riikides on vaja odavat raha, et majandust stimuleerida, teistes aga kõrgema intressiga raha, et majandust jahutada ja mulle vältida.

Euroopa Ülemkogu president Herman Van Rompuy ütles juba 2010. aastal ELi tippkohtumisel, et euro ei jää püsima, kui ei suudeta üle saada ­eurotsooni tabanud võlakriisist. Kuid praeguseks on võlakriis veelgi laienenud: jõudnud Hispaania, Küprose ja Sloveeniani ning ähvardab Itaaliat ja Prantsusmaad. Peale poliitiliste ja majanduslike põhjuste laguneb euro ka seepärast, et Euroopas pole piisavalt ühtset rahvast, eurooplasi, kes tunneksid ennast euroga seotuna, nii nagu tunnevad ameeriklased end seotuna USA dollariga. Europrojekt on olnud eelkõige eliidi poliitiline avantüür, mis tugines idealistlikule lootusele, et majanduslik koostöö viib poliitilise liidu ja ühtse euroopa rahva kujunemiseni. Tegelikkuses on kõik senised Euroopa majandus- ja fiskaalföderatsioonid lagunenud.

Föderatsioon on võimalik. See ei tähenda, et ­Euroopa demokraatlik fiskaalföderatsioon pole võimalik. Vigu tuleb aga hakata parandama sealt, kus need tehti – ehk ELi aluslepetest ja liikmesriikide põhiseadustest. Samas süvenevad eriarvamused võlakriisi ületamise teede asjus nii Euroopa sees kui ka Euroopa ja USA vahel: rohkem raha (inflatsiooni), riigiabi (eurovõlakirju) ja solidaarsust versus rohkem tugevat finantsdistsipliini, kokkuhoidu ja omavastutust. Selles dilemmas on lõpuks realistlikke seisukohti hakanud kujundama ka Eesti. President Toomas Hendrik Ilves ütles viimati Lennart Meri välispoliitika konverentsil, et rahaliidu reegleid järginud riikides hakkab ühtse vastutuse jutu peale mõõt täis saama. Mart Laar lisas lõpu­kõnes: “Me ei oleks ka kõige hullemas unenäos suutnud ette näha, et pärast Euroopa Liitu astumist hakkame tegelema Lõuna-Euroopa võlgade katmisega.” Mõistagi võinuks realistlikud seisukohad euro suhtes kujuneda juba 2008. aastal, kui ilmnesid suured vead euro kasutuselevõtu projekti alusmüüris ning mitmed majandusanalüütikud ja eurorealistid hoiatasid Eestit euroga liitumise negatiivsete tagajärgede eest. Kuid parem tulgu realism hilja kui mitte kunagi.