Hobi. Klubi ühendab autohuvilise õpetaja ja IT-guru

Sarnase mõtlemisviisiga inimesed saavad kokku klubides. Näiteks põrnika fännid. “Ega pole ju palju neid, kes leiaks, et just põrnikas on see auto, mis ilmtingimata osta tuleb,” räägib teleajakirjanik ja Eesti Põrnikaklubi president Sirje Eesmaa. Just seetõttu on tema arvates hea liituda klubiga, kuna seal on ühtemoodi mõtlevad inimesed. “Eks selliseid väikese kiiksuga ebapraktilisi inimesi on ka teistes vana- või uunikumautode klubides,” ütleb ta, lisades, et klubi pakub ühiseid ettevõtmisi ja lõbusat äraolemist. Klubiliikmetelt saab abi, nii autosse puutuvas kui ka muus.

Mootoris urgitsemine pole peamine. Eesti Põrnikaklubis on liikmeid 70–80 auto ringis. Liikmeid loetakse autode kaupa, aga üritustel on iga autoga kaasas 2–3 inimest. Seltskond on kirju – on ettevõtjaid, ametnikke, meditsiini- ja teadustöötajaid, loomaarste, kaubandustöötajaid, käsitöömeistreid, kunstnikke, disainereid, IT-spetsialiste. Leiab ka õpetaja, juristi, professori ning isegi Ameerika jalgpalluri. “Ega Eestis olevate põrnikate arvu eriti täpselt ei tea, aga hiljaaegu oli kosta numbrit 200,” räägib Eesmaa.

“Meie üritused on pigem lõbusad kokkusaamised – temaatilised, sageli ajastutruu või asjakohase naljaka riietusega,” selgitab Eesmaa. Näiteks viljalõikus, mõisatuur, maskiball, valgusfoori paigaldamine Vormsile ja raudtee rajamine Hiiumaale, trammi viimine Saaremaale, kõnepuldi viimine Kihnu, punaste laternate tänava ehitamine Kaberneeme sadamasse, volbriöö ja jaanituli, Ümera lahingu aastapäeva tähistamine, metsaistutus, seenelkäik, klubi presidendi vastuvõtud vabariigi aastapäeval ja palju muud.

Klubiliikmete reisid põrnikal on neid viinud Poolasse, Rootsi, Soome, Peterburi ja Leetu, Lätist rääkimata. Kõige kaugem reis oli just äsja, kus üks klubi liige osales vanade Volkswagenite kokku­tulekul Hispaanias.

Seltskond kaalub hobujõud üles. “Põrnikaklubi tegevus on rohkem seltskondlikele üritustele kui tehnikale suunatud,” räägib põrnikaklubiga 1994. aastast seotud Tallinna Tehnikaülikooli materjaliuuringute teadusekeskuse vanemteadur Mart Viljus. Ta selgitab, et kuigi nime poolest on küll tegu põrnikaklubiga, võivad klubisse kuuluda kõik vanad Volkswagenid, mis on tehnilises mõttes samast perekonnast. “Selle perekonna tunnuseks on õhkjahutusega mootor,” jutustab Viljus, kes ise on nii Beetle’i kui ka nn hipibussi omanik.

Viljuse sõnul on suur osa liikmetest klubis olnud juba 10–15 aastat. Selle aja jooksul on tekkinud nii mõnigi sõprussuhe. “Kui küsida, mida on klubi liikmelisus mulle andnud, siis kõige olulisem ongi see seltskond,” ütleb ta.

Põrnikaga annab ka võidu sõita. “Naudin rohkem neid üritusi, mis nõuavad juhi aktiivsemat osalemist ja annavad võimalust testida ennast ja autot, lihtsalt mööda linna sõitmine ei anna sellist rõõmu,” räägib 20aastase staažiga autohuviline ja 1967. aasta Volkswagen Beetle’i omanik ­Dmitri Stashevich.

Viimased kolm aastat põrnika pidaja olnud võitluskunstide klubi Meihua ja rahvusvahelise Praktilise Wing Tsun Föderatsiooni asutaja on elu jooksul jõudnud vahetada ligi 40 autot ja tõenäoliselt sellega ei piirdu. Küsimusele, missugust ­autot tahaks ta veel proovida, vastab mees lakooniliselt: “Järgmist.”

“Praegust põrnikat vaatasin enne ostu ligi aasta eemalt,” ütleb mees, kes on kord juba VW Beetle’i omanik olnud. Pärast 1974. aasta põrnika müüki oli ta endale lubanud enam vana autot mitte osta. “See on hea investeering, aga kallis lõbu,” selgitab ta. Kui ta aga nägi oma praegust sõidukit seismas ühe autovaruosade poe ees, hakkas süda valutama ja mingi hetk ei suutnud ta kiusatusele vastu panna. “Hakkas kahju – auto seisis viis aastat ühe koha peal ja täitis vaid reklaamvitriini funktsiooni,” ütleb Stashevich. Poe auks oli auto korralikult restaureeritud, kuid puudusid mõned salongi elemendid.

Iseloomuga vuristaja. “Sel autol on iseloomu,” räägib Stashevich praegusest põrnikast. Ta lisab, et tegemist on justkui hea sõbraga, kes nõuab vähe, kuid kelle peale võib alati loota. “Vana Beetle on eriline sõiduk,” leiab Stashevich, kelle sõnul saab selle autoga sõites selgeks, kuivõrd on auto ehitus aastatega arenenud. “Retro on retro – tunda on teise ajastu hõngu,” selgitab Stashevich.

“Hobile kulutatud aega ei ole võimalik kokku lugeda, kuid kindlalt võib öelda, et enamasti tegelen sellega suvel,” ütleb ta.  Kuigi  Stashevich pole ühegi autoklubi ametlik liige ja ta ei ole üritustel osalemist võtnud eesmärgiks, ei tähenda see vähest suhtlemist teiste autohuvilistega. Sel aastal on ta osalenud nii mõnelgi üritusel. “Suvel sai käidud nii Eesti Põrnikaklubi 20. aasta kokkutulekul kui ka kihutatud Baltimaades erinevatel võistlustel, näiteks Riias ja Liepajas. Kätt sai proovitud ka veidi noorema põlvkonna autodega võisteldes. Kuigi minu Beetle kuulub oldtimer’ite klassi, sai osaletud ka youngtimer’ite rallis Siguldas,” ütleb Stashevich.

Nimi toob õnne. Aga mitte naisenimi

“Kui küsida, miks annan enda autodele nimesid, ütlen vastuseks, et see toob õnne,” ütles Läti youngtimer-klassi kuuluvate autode rallide korraldaja Valts Ceplevics. Küsimusele, kas eelistatakse naisenimesid, vastab ta aga, et see toob halba õnne. Klubis on neil olnud näiteks Freddy- ja Humphrey-nimelisi sõidukeid.“Autod on mulle meeldinud lapsepõlvest saadik,” rääkis Ceplevics, kes on osalenud näiteks ka Eesti Saabiklubi üritustel. Tema sõnul oli Eestis võistlustel osalemise kogemus põnev: teed olid head ja inimesed toredad.Nii mõnelgi eestlasel on kombeks naaberriikide võistlustel osaleda. “Igal üritusel on mõni võistleja Eestist ja nad on alati tugevad konkurendid,” ütles Ceplevics, kelle hinnangul on eestlased üpris võistlushimulised. “Nad tulevad Lätti, et võita,” rääkis ta. “Samas neil on väga positiivne suhtumine, isegi kui nad ei võida,” lisas Ceplevics.

 

Kes margi-, kes hobikindel

Valik suuremaid autoklubisid, -ühinguid ja liikumisiAutohuvilised ühinevad erinevatel põhjustel. Mõned kogunevad automargi, mudeli või ajastu järgi. Teisi toob kokku võistluste tüüp või muu ajaveetmise viis.

Vanade autode huvilisedEesti Vanatehnika­klubide Liitühendab vanatehnika­huvilisi klubisidwww.hot.ee/evtl

Uunikumide klubi Unicühendab unikaalsest ja vanatehnikast huvitatud isikuid, kogub ja uurib Eesti tehnikaajalugu ja -mälestisihttp://unic.ee

Kindla automargi fännidKlubi Põrnikasühendab Volkswagen Beetle’i omanikke ja fännewww.beetle.ee

Eesti Moskvich Klubiühendab sõiduautode Moskvitš omanikke ja fännehttp://mosseklubi.planet.ee

Pobiklubiühendab sõiduauto Pobeda fännehttp://web.zone.ee/pobeda

Volga klubiühendab sõiduauto GAZ entusiastewww.volga.ee

BMW klubikoondab BMW automargist huvitatuidwww.bmwclub.ee

Mini klubikoondab klassikalise sõidu­auto Mini omanikke ja huvilisiwww.miniklubi.com

Škoda klubifoorum ühendab Škodade omanikkewww.skodaclub.ee

Saabi klubiühendab sõiduauto Saab omanikkewww.saabiklubi.ee

RallihuvilisedSlowball rallywww.slowball.eu

Russo Baltic Racingwww.rbr-team.com

Läti youngtimer’ite klubihttp://youngtimerrally.com

Baltic Hot Rod Associationwww.bhra.ee

Streetracewww.streetrace.org

Rallyhttp://rally.ee

 

Vanus määrab ajajärgu

Autode vanuseklasside keskmine hinnang EuroopasYoungtimer - vähemalt 20 aastat vanadOldtimer - 45aastased ja vanemad