Odavlahendused ei too riigile rohkem maksuraha

Maksude paremaks laekumiseks on vaja, et maksude maksmata jätmine oleks maksumaksjale selgelt ja arusaadavalt kahjulikum kui nende tasumine. Kuidas riigi jaoks positiivne tasakaal saavutatakse, on riigi ja ühiskonna valikute, aga ka üldise mentaliteedi küsimus. Mõnes riigis on inimesed seaduskuulekamad ning maksud makstakse korralikult ära olenemata sellest, millised maksuameti sanktsioonid on. Tavaliselt on siiski hirm karistuse ees see, mis paneb maksumaksjaid kohustusi täitma, kuid kardetakse ka ühiskonna hukkamõistu.

Maksud on ettevõtte või inimese jaoks kulu. Jah, me teame, et maksudest tehakse suurem osa riigi kulutustest, kuid keskmise inimese peas ei pruugi need seosed alati üheselt ja selgelt eksisteerida. Ikka võib tunduda, et teised peaksid rohkem maksma või et niikuinii ma riigilt midagi ei saa ja seega pole mul vaja maksta. Eks põhjuse leiab maksuvältija alati. Ning alati on neidki, kes põhimõtteliselt keelduvad makse maksmast.

Mitme tundmatuga võrrand. Kuidas täpselt maksumaksmise puhul kulude ja tulude tasakaal tekib, on individuaalne. Konkreetsed summad on võimalik lihtsalt kokku lüüa, kuid asi läheb keerulisemaks närvikulu ja vabaduskaotuse hindamisega. Ent võrrandisse tuleks kaasata ka vahelejäämise ja karistuse saamise tõenäosus. Mõnel juhul on riskid madalad – meenutuseks näiteks Kreekas toimunu –, teisalt võivad need olla päris märkimisväärsed ja sellega tasakaalu oluliselt maksumaksmise suunas nihutada.

Eesti on jälginud maksustamisel põhimõtteid, mis annavad paljude riikide praktika kohaselt parema maksulaekumise – lihtsad reeglid ja madalad maksumäärad. Kuid see ei ole taganud, et mõningate maksude – eeskätt käibemaksu ja aktsiiside – tasumine oleks meil rahuldavalt hea.

Üldiseks rahuloluks ei ole põhjust eelkõige seetõttu, et ühiskonna soovid suuremaks riigipoolseks ümberjaotamiseks on väga selgelt kasvanud, kuid maksustamise suurendamise huvi on vähemalt poliitiliselt tabu. Viimane võiks muidugi tähendada ka kehvemaid maksulaekumisi, sest muudaks maksude tasumise vältimise veelgi kasulikumaks. Niisiis tuleks tegeleda maksu­petturitega.

Jättes kõrvale põhimõttelised maksude tasumisest keeldujad, on maksupettuste põhjuseks ikkagi asjaolu, et saadav kasu on petturite hinnangul suurem võimalikust kahjust ja maksu­kulust. Maksupetturluse vähendamiseks tuleks seega nihutada maksutasumise n-ö tasakaalupunkti ehk muuta maksude mittemaksmisega vahelejäämine kulukamaks ja tõenäolisemaks. Esimene tähendab lihtsalt karmimaid karistusi. Kuid milline on vahelejäämise tõenäosus? Ilmselt mitte piisavalt kõrge, vähemalt märkimisväärse osa inimeste jaoks (ettevõtete juhid ja omanikud on ju ka inimesed).

Kas plaanitav üle tuhandeeuroste arvete deklareerimine maksuametile seda tõstab? Võib-olla tõstab, aga võib-olla mitte. Esiteks on väga lihtne asendada üks arve näiteks viie või kahekümnega, kusjuures selle sammuga kaasnev kulu ei pruugi olla märkimisväärne. Teiseks tähendab arvete deklareerimine seda, et maksumaksmine muutub kallimaks ehk maksuvältimise kasulikkus suureneb. (Rääkimata hirmust, et uudishimulikud maksuametnikud võivad saadud infot vääriti kasutada. Küsimus ei ole selles, kas nad seda ka reaalselt teevad. Küsimus on usalduses ja ilmselt maksumaksjad ei usalda maksuametit mingil põhjusel). See ei pruugi kohusetundlike maksumaksjate käitumist muuta, kuid vähem kohusetundlike oma küll, olles petturite jaoks lisa­argumendiks, miks makse mitte tasuda.

Suurem kasu või kulu? Võib mõista, miks riik on valinud sellise lahenduse – see on lihtsalt odavam, kui palgata juurde maksuametnikke (eriti arvestades tööturuseisu), keda tuleb koolitada ja hästi tasustada. Kuid praegune odavlahendus riigi jaoks ei pruugi reaalselt maksulaekumist parandada, vähemalt mitte oluliselt. Võttes arvesse ka ettevõtete reaalsed ja hinnangulised (äriinfo leke) kulud, ei pruugi ühiskonna kasu tehtud muudatusest osutuda suuremaks tehtud kuludest ehk sisuliselt muudetakse terve majandus pisut ebaefektiivsemaks. Kas see on ikka arukas?