Edu saavutamiseks treeni seda ala, milles oled andekas

Riigi areng on sarnane inimese elukõveraga. Lapseeas (kuni 20) vajab ta igakülgset tuge ja vahel poputamistki, noores eas (kuni 30) peab valmistuma tulemusteks ja siis need saavutama (kuni 50). Nii kurb kui see ka pole: seejärel tekib tahe puhata, kuigi see pole ei võimalik ega mõistlik. Ajakiri Economist tõi hiljuti välja, et Euroopas elab 7% maailma elanikkonnast, kuid siin jagatakse laiali koguni 50% maailma sotsiaaltoetustest. Euroopa elukõver on faasis, kus sisse­tulekud vähenevad. Elatakse säästudest ja võlgu võttes järeltulevate põlvede “rõhumisest”. Kuid mitte Eesti.

Õige eestlane on näljane. Meie peame teenima. Oleme loonud selleks ideaalsed eeldused. Oleme mitmekülgselt haritud, maailmas arvestataval tasemel. Nüüd on küsimus, milline on Eesti noorte inimeste väljund, millisel alal on neil eeldusi saavutada maksimum. Kuigi viimastel masuaastail jäi mulje, et ainus stabiilne ja tasuv amet on riigiamet, ei seisne Eesti potentsiaal suures riigiaparaadis, vaid ettevõtluses ja ettevõtlikkuses.

Eesti tugevus on hea arvutusoskus – PISA testi tulemuste järgi oli Eesti lähinaabritest parim. Seljataha jätsime ka Soome, Rootsi, Norra ja Taani. Lugemises ja loodusõpetuses jääme alla vaid soomlastele, kuid trend on meie kasuks, sest eestlased tõusevad ja soomlased langevad. Eestlane on tark, võimekas ja näljane – edu saavutamine on ka nooremale põlvkonnale erakordselt tähtis. Londonisse õppimaminek on eesmärk, mitte kätte­saamatu unistus.

Sageli kipume Eesti edukust võrdlema ebavõrdsete näitajatega partneritega. Me ei vaja seda, mida vajavad sakslased või jaapanlased. Meid ei ole 80 või 127 miljonit inimest, kelle jaoks emakeeles on võimalik tööelu nii ära elada, et sa ei märkagi, et on olemas ka teised keeled.

Eestile piisab, kui oleme oma regiooni mängudel vähemalt medalikohal. Enamasti ei sobi meile aga need kõige “kuumemad” ja “ihaldatumad” alad, milleks spordis on näiteks 100 meetri jooks või jalgpall. Meil on vaja ala, mis nõuab sitkust ja vastupidavust karmides oludes, ja mitmekülgsust.

Eeskuju tuleb võtta esiisadest. Kuigi meil on aeg-ajalt avastatud mõni eduala, pole neil olnud sellist lendu, nagu oleksime oodanud. Olime pangandusmaa, kuid nüüd pole meil ühtki väga suurt oma panka.

Olime esirinnas e-riik, aga nüüd ütlevad eksperdid, et oleme sageli tavalised allhankijad. Skype’i eksomanikud ei tahtnud firma 10. sünnipäeval eduloost palju pajatada, mainides vaid, et tegemist on juba vananenud tehnoloogiaga.

Kindlasti ei aita meid edasi see, kui rõhutame puudusi, mida meil tegelikult ei ole. Näiteks enne, kui rääkida meie väiksusest, võiks mõelda, et Eesti on pindalalt suurem kui Holland, mille majandus on maailmas 18. kohal.

Samuti pole mõtet keskenduda ainult üksteisega rahasedelite vahetamisele, kui on väga palju võimalusi raha välismaalt koju tuua. Eestlased olid usinad kaupmehed juba enne ristirüütlite tulekut. Mündileiud kinnitavad, et meie eksporditrajektoor ulatus aastal 1100 Uuralite taha. Kas me peaksime olema praegu kehvemad? Loomulikult mitte!

Eestile sobib mitmevõistlus. Meis on jõudu. Meil on teadmisi ja oskusi. Meil on õnnestumisi. Kuid me ei tohi keskenduda aladele, kus me oleme ette nõrgad, või kus on pöörane konkurents ilma meietagi. Eestile sobib mitmevõistlus. Ette­võtluse kümnevõistlus, mis ei keskendu ühele piiratud alale, ega tooda näiteks 24/7/365 plastpudelite korke.

Me peame valguma laiali, pugema Euroopa ja maailma majandusse sisse nagu suits – igast praost.

Ehk siis olgem mitmekülgsed, kuid treenigem “kümnest” alast eelkõige neid, kus oleme tugevaimad või kust on lihtsam koguda suuremat punktisummat.